XXV - magister mundi (1253-1257)

British Library Medieval, Additional 27695, c. 1330-40

Rauha ja Premislava pulmast tuleb Rävali ajaloo kõige vägevam pidu. Vaagnatel suitsevad erinevad lõhna- ja uimarohud. Voolab mõdu, vein ja õlu, samuti mõduga tembitud ürdisegu, mis mõjub veinist isegi joovastavamalt ja aitab kergemini märgata laudade kohal tantsivaid pulmahaldjaid. Noor peigmees joob ennast sea moodi täis. Premislava peab ta ise voodisse vedama, kus Suur-Soome impeeriumi valitseja öö läbi oigab ja kõõksub. See ei ole ajaloo kõige ilusam pulmaöö, aga malbe kuninganna ei pahanda. Rõõmustab ka kuninga õemees Kökötšu, sest paganlikud valitsejad toovad Rauhale palju hinnalisi kingitusi ja nende abil saab uuesti lõkkele puhuda sõjaleegi Smolenskis.

Teel sõjaväljale juhtub Kökötšu juhitud väesalgaga aga äpardus. Mongol läheb võõras metsas jahti pidama ja langeb Moskva lähistel kohalike röövlite varitsuse ohvriks. Ta püüab küll minema ratsutada, aga murrab oma hobuse jalad, hea veel, et endal luud-kondid terveks jäävad. Tusaselt maksab Rauha õemehe lunaraha kinni.

Eestimaa ülikud muutuvad järjest jõukamaks ja mõjukamaks. Hiljem kirjutavad poliitilise ökonoomia klassikud, et Satatieto I valitsusajal ei pandud alust mitte üksnes Suur-Soome riigile, vaid kiirendati ka varanduslikku kihistumist ja aadli ning teiste seisuste vahelise lõhe süvenemist. Kalevi-aegne tavaõigus on unustatud ning feodaalisandate kirjutatud õigus täidab ainult üht eesmärki: aristokraatlike maaomanike privileegide laiendamine ja põlistamine. Ajaloo seaduspära tõttu tärkab linnades kunagi arvatavasti uus jõud, käsitööliste ja kaupmeeste baasil tekkinud kodanlaste klass, aga sinna on veel päris palju aega.

Nagu juuresolevalt tinglikult tabelilt näha, on aadlil Rävalis 1253. aastaks juba erakordselt palju mõjuvõimu, samal ajal kui vabade talupoegade, maatameeste ja uue seisuse - pärisorjade - olukord järjest halveneb. Kagu-Eestis on lihtsate maameeste seis veelgi halvem, ent aadlike asemel on seal jäme ots Tarbatu ja Otepää rikaste kaupmeeste käes.

Sel sügisel läheb Toonelasse tukkuma Hopjori Mikko (1190-1253), rootslaste ja venelaste hirm, paljude kuulsate ja unustatud sõdade veteran, paganliku rüütli ideaali kehastus.

Tal jääb napilt nägemata päev, mil Smolenski häbistatud suurvürst Rauhale truudust vannub.

Enne, kui aasta lõppeb ja minu 73. sünnipäev kätte jõuab, saab kuningas jagu pikalt vindunud haigusest. Hea õnn saadab Kalevite koda tänavu igal sammul.

Ent ei anta rahu Eestimaale - järgmise aasta hallade saabudes kuulutab Tšernigovi vürst Rauhale sõja. Kristlastele teeb ilmselt muret, et pärast Galitši vana valitseja surma on seegi väike vürstiriik paganliku impeeriumiga liitunud.

Kökötšu, kes juhib sõjas pihkvalaste väesalka, jutustab hiljem õukondlastele tähtsamatest lahingutest, mis toimuvad peamiselt Tšernigovile kuuluvatel leedu ja vene aladel. Muus mõttes jääb Räval alamõõdulise vaenlase vastu peetavast sõjast täiesti puutumatuks, ka eestlaste malev jääb kodumaile puhkama. 

Kuulsaid mehi saab selles sõjas surma kaks. Leedus hukkub semgalite suurvanema noorem vend, Polotski vanem Vykintas. Meil jälle õnnestub 1255. aasta juulis toimunud suures Mstislavi lahingus tappa 300 raudrüütlit ja 6000 družinnikut koos Mstislavi vürsti Svjatoslavi endaga.

Pärast rahu sõlmimist jäävad Suur-Soome koosseisu Mstislavi, Skalva (ladinapäraselt Scalovia) ja Jatvingia provintsid. Nende vanad valitsejad - jõuetud naised või mudilaseeas lapsed - säilitavad tiitli, kuid pole mõtet jumalate aega nende tühiste tegelaste tutvustamisele raisata.

Mstislav 12. sajandil. Via link

Tänu Galitši liitumisele ulatub impeeriumi lõunapiir nüüd peaaegu Musta mereni. Vaatamata sellele, et lõunapoolsed provintsid on Rävali jaoks absoluutselt tähtsusetud, pole arvata, et me neist niipea ilma jääme - paistab, et riigi kooshoidmiseks piisab nüüd riigi enda massist.

Selle sõjaga Tšernigovi vastu (1254-1255) on Rauha kõik küpsuseksamid sooritanud. Kuigi ta pole ise üheski lahingus võidelnud ja tõenäoliselt ei peagi võitlema, nimetatakse teda lipitsevalt üheks Rävali sõdurvalitsejatest, kolmandaks pärast Kalevit ja Kalevipoega.

Kuid on tõsi, et 18-aastane strateeg on Caesari ja teiste klassikute teoseid lugedes palju kasulikku kõrva taha pannud.

1256. aasta 20. jaanuaril sünnib kuningriigile kauaoodatud pärija. Poisi nimeks saab Ahma, kuna ta kasvatab hambad teistest lastest varem ja ründab nendega raevukalt emarinda. Tulevikus hakkab ta samamoodi õgima kristlikke riike.

Nüüd, kui ta on enda meelest kõik mõeldavad kohustused Eestimaa ees täitnud, lööb Rauha valitsemisasjadele peaaegu täiesti käega. Ta teeb Satatieto tornist endale mõnusa joomis- ning hooramispesa, kus liigub kõige kahtlasemat sorti mürtsumehi ja langenud linnatüdrukuid. Harva näeb noor kuningas nüüd enam selget pärastlõunat. Heasoovijad ja lipitsejad ütlevad, et valitsejat vaevab melanhoolia. Aga mina tean inimesi juba piisavalt hästi, et öelda: Rauha naudib lodevat ja kõlvatut elu, ta on leidnud oma koha päikese all, kus ta ei kavatse enam midagi muuta. "Printsi saite, impeeriumi saite, mida te, kuradid, minust veel tahate!" karjub ta ühel nõukogu koosolekul, kuhu ta suure nurumise peale kohale meelitati.

Kui Kökötšu kaaskondlased mõrvavad ühe noore eesti üliku, kes väepealikuga nugade peal on, kehitab kuningas lihtsalt õlgu, sest mongoli väepealik on talle vajalikum kui õnnetu kaasmaalane.

Pagulusse läheb hoopis mõrvatud mehe lesk. Kogu lugu käib kuningakojale rängalt au pihta, aga Rauhale on see kui hane selga vesi.

Rauha äi Svjatoslav on rumal, aga kaval ja julm mees, kelle sõnal on valitseja juures mõju.

Varsti kuulutab kuningas oma äia kogu Soome suurvanemaks. Kohe pärast ametissesaamist asub too vasallide maid konfiskeerima, ajab vanad ja kuulsad suguvõsad Tavastist, Viiburist, Kexholmist ja Savolaxist maapakku ja jagab vanemakohad enda poegadele ja lähikondlastele. Asjade selline käik tuleb kuningale veidi ebameeldiva üllatusena - eriti Viiburi vanem Havu Akseli on meile alati ustav olnud -, aga siis kehitab ta taas õlgu ja leiab, et ju ongi niimoodi parem.

Üllataval kombel otsustab Rauha oma poja kasvatamisega ise tegeleda. Joodik ja hoorajääger ei ole väiksele poisile ehk kõige parem eeskuju, aga kuningannal on siiski hea meel, et mees lapsega tegeleb.

Aastane laps käekõrval, taarub Rauha ühel päeval Rävali turuväljakule ja nõuab röögatades tähelepanu. Kui platsile on langenud vaikus, luksatab kuningas ja vajub mõttesse. "Mina olen zitabea," teatab ta siis. "Ma olen zitt kuningas, aga seda ma teile, raisk, ütlen. Sellest poisist, tra, vat sellest väikesest tatist saab ükskord uus Makedoonia 'zander! Ma tean, mina olen lits mees ja joodik ja üldse. Aga on teil millestki puudus?" Ta näpistab üht kaupmeheprouat põsest. "Olete siin ennast kõik paksuks söönud ja lähete veel paksemaks. Sest seni, kuni kestab Kalevi veri, elab Eestimaa nagu Vanataadi selja taga. Venelased, rootslased, preislased, semgalid - minu poolest võivad need nugised ennast sohu uputada. Aga Eestimaale mina liiga teha ei luba. Saite aru või? Ja nüüd kaduge minema. Kus mu saapad on?" Kuningas teab, kuidas oma rahvaga rääkida ja usaldus tema vastu kasvab.

1258. aastal saabuvad kõikjal riigis kanda kinnitanud rahavahetajad viimaks ka Rävalisse.

Kuningas annab juutidele pealinnas elamiseks ja kauplemiseks omaette kvartali ja laseb neid kohelda nii nagu teisigi Rävali rahvaid. Seda loetakse Põhja-Euroopa panganduse tekkeks.

Prantsusmaa, ca 1270