XXVI - Rauha kauneimad aastad (1259-1262)

Prantsusmaa, 13. sajand

Ühel eriti raskel talvehommikul, millalgi pärast nääre ja sellele järgnenud joomatuure, heidab Rauha I näoli hange ja puhkeb kassiahastusest nutma.

Kõik pudeneb justkui näppude vahelt. Sügisel oli Tšernigovi vürst jälle semgalitega riidu alustanud, Rauha aga otsustas jälgida oma mittevahelesegamispoliitikat ja nüüd ütlevad nõunikud, et ilmselt oleme Koiva-tagustest aladest varsti ilma. Rauha taipab esimest korda elus, et kui ta tahab oma pojale üldse midagi pärandada, siis ei saa ühelegi kallaletungile vastamata jätta. Ta tõstab mõõga ja vannub, et ehkki eestlased on rahumeelne rahvas, hävitab kuningriik kõik kiskjad, kes tema küljest tükke tahavad rebida. Kevadel 1259 alustavad lõunapoolsed paganad Rauha käsul vasturünnakut. Mõne kuu pärast lepivad tšernigovlased ja nende liitlased serblased rahuga, tõmbudes tagasi oma territooriumile.

Rauha jätkab riigi ümberkujundamist sipelgapesa koonusekujulise mudeli järgi: kõige tipus kuningas, tema all hertsogid ehk suurvanemad, nende all maavanemad ehk krahvid, nende all ülikud ja jõukad maaomanikud, kes valitsevad oma maksualuste ja pärisorjade üle, lisaks veel eraldi kategooriatena linnad ja manatargad, kelle täpne seisund aadli suhtes on lõputute vaidluste allikaks. Eestimaa hertsogi tiitel läheb ühele kuninga usaldusalustest, Saaremaa ja Dalarna vanemale Armasele. Sellest võib ühtlasi järeldada, et vähemalt Rauha ei usu, et saarlastel võis tema isa surmaga midagi tegu olla. Viru vanemasugu on nüüd Saaremaa vasall.

Kui poolvend Voitto preislaste juurest tagasi tuleb, kohtleb Rauha teda nagu tõelist kalevipoega. Leidub küllaga kiuslikke sosistajaid, kes seda vennaarmu maha laidavad.

Kuningas pole muidugi joomist täielikult maha jätnud, aga nüüd näeb ta ka selgeid päevi. Ja selliste silmadega enda ümber vaadates avastab ta äkki kõikjalt sõpru. Eelkõige taipab ta, millise suurepärase naise jumalad talle Premislava näol välja valisid. Enam kunagi ei kavatse ta kellegi teise suunas vaadata. Või kui vahel harva ehk, siis vähemasti õhtuks on ta alati kodus tagasi.

Tõepoolest taipab Rauha nüüd viimaks, et praegu on tema elu kõige õnnelikum aeg.

Tänu äia kavalale nõule paranevad ka suhted semgalite pealiku Nameisisega.

1260. aasta 5. augustil sünnib kuningapaarile veel üks poeg, kelle nimeks saab Oiva. Heade uudiste rida katkeb alles siis, kui meieni jõuavad kuuldused Rootsis toimuvatest sündmustest. Pärast viikingikuningas Eriku surma on troonile tõusnud tema pojapoeg Alv Eriksätten, kristlasest nolk, keda tema õrna tõttu ei jõutud ümber harida. Esialgu on kristlased kuningriigis vähemuses, aga Rootsi paganlikud krahvid on harjunud tuule järgi purjetama ja avastavad enda südames ilmselt peagi taas Jeesuse.

Järgmisel aastal hakkab Tavasti vanemaks tõusnud mõrtsukas Tšilagun oma isanda, kuninga äia vastu mässama. Tema maad konfiskeeritakse Soome hertsogiriigi kasuks. Mongolite endist vanemat pole enam põhjust hellitada. Stepirahvaste uus invasioon paistab lõunas esimest korda tulemusi andvat, nii et Kaspia järve kallastel on võimu võtmas uus paganlik kuningriik - meie suhtes loodetavasti sõbralik ning igal juhul liiga kaugel, et Eestit ohustada, ent piisavalt lähedal, et strateegilist kasu tuua.

Isegi kuuevarbalised otsustavad Riia juures mässama hakata. See annab Rauhale võimaluse ennast esimest korda (kui tahes tühises) lahingus näidata ja noore Riia linna koos ümbritsevate aladega enda omaks kuulutada.

 Rävala maleva relvastus on nüüdseks absoluutselt elitaarne.

 Eriti hirmuäratav on täisturvistes ratsavägi, nii raske kui kerge. Kuningas istub ratsul nagu kukk väraval ja rõõmustab oma kuulsusrikka võidu üle.

 Riia alistamist tähistatakse Revalis uue kindlustevööndi sisseõnnistamisega.

 Via link

25. juunil 1262, parasjagu siis, kui troonipärija Ahma õuekrati isiklikus tornis õppetundidega alustab, sünnib talle vend, Rauha ja Premislava kolmas poeg Tuokki.