XVII - reetmine tuleb päevavalgele (1225-1227)

Via link

Nagu surelikel kombeks, lahkuvad vanad varem või hiljem, et teha ruumi noortele. Nende aastate jooksul tuleb mul käia kolmel matusel. 1223. aasta sügisel lahkub Hull-Irge, kes läks ajalukku Caupo tapjana. Järgmisel aastal läheb manalasse Saaremaa kalevatar Metta. Tema koha võtab üle poeg Toivo. Mis puudutab leseks jäänud Uotit, siis tema on täielikult paranenud, kuid sügavas melanhoolias. Ta kolis ajutiselt ida-Islandile kunagise koolivenna (ja nüüd naisevenna) Vesa kotta, tulevaimude, mäehiiglaste ja trollide sekka. Käin tal vahel ikka külas ja räägin, et ta Rävalisse tagasi tuleks. Ta lubas seda isegi kaaluda. 1226. aastal lahkub ka tema relvavend Aimo Ühekäeline, hulljulgelt vapper mees, kelle paljulubav sõdalasetee katkes 12 aastat tagasi Rootsi kuninga vastu võideldes. Kunagi ei kuulnud ma tema huulilt kahetsusesõnu.

1226. aasta mais hakkavad Ojamaa kaupmehed mässama, nagu me olime ennustanud. Seekord plaanime näidata raudset rusikat. Meie invasioonijõud koosneb kolmest osast. Rootsist kohale toodud mehi juhib nende vanem, Satakunta Valta, kes on meile varasemast tuttav. Nendega ühinevad saarlased eesotsas Toivoga. Ojamaale läheb ka Rävala malev. Nende pealik on Toivo onu Ulinniks, kes elas pikalt Preisimaal ja tuli meie maile alles pool aastat tagasi, pärast seda, kui preisi paganad Rostovi vürstiriigi alla heideti. Nüüd kannab ta kalevite maa ülempealiku ehk marescalluse tiitlit. Hulk põgenikke on hiljuti saabunud ka Araali mere äärest, kus Horezmi sultanaat oma valdusi laiendab. Väepealike põud on Eestis sellega lõppenud.

Jah, kaupmeeste kunagine lapsvanem Ludwig on nüüdseks kasvanud osavaks ja julmaks sõjameheks, jah, seal on raskes relvastuses rüütlid, aga ka meie pealikud pole papist poisid ja mehi on neil rohkemgi.

Mõni ütleks, et sõjaõnn on muutlik, mina ütleksin, et kui rootslased ei oleks raskeid rüütleid nähes plagama pistnud, oleksime me lahingu võitnud.

Paaniline taganemine tähendab, et kuigi pealahingus sureb tegelikult ainult paar tuhat meest, maksab lahingukorrast loobumine ka ülejäänud kuuele-seitsmele tuhandele valusalt kätte. Taganeda pole kuhugi, vaenlane on halastamatu ning lüüasaanud malevat ootab ees tapatalgu. Ludwigit natuke teades ei kadesta ma mehi, kes elusalt ojamaalaste kätte langevad. Teivastamine, keetmine - noor vanem lõbutseb, nagu oskab. Osalen lahingus ka ise ja lendan hädavaevu tagasi, Toivo ühe kaenla all ja Ulinniks nattipidi teise käe otsas kõlkumas, samal ajal kui Valta minu jalgade külge klammerdub. Meeldiv see ei ole.

Noh, vähemalt ei ole Södermanlandil ega Saaremaal lähitulevikus mässamiseks mehi ja pooled Ojamaa rüütlitest on tapetud. Järgmise invasiooniväe moodustavad liivlased ja latgalid, esimesi juhtimas kuulus Hopjori Mikko ja teisi üks lätlane.

Paar tuhat allesjäänud ojamaalast teab, et neil ei ole tabamisel midagi head oodata. Kui 400-pealine ja distsiplineerimatu vabatahtlik abimalev välja arvata, võitlevad nad sõna otseses mõttes viimase meheni.

Jõuludeks annab Ludwig teada alistumisest ja Ojamaa on jälle Satatieto vasall.

1226. aasta talve hakul tuleb minu juurde ühekäelise Onni lesk, kõrget sugu kumaanitar Ipek. Ustav ja valvas lesknaine on Rävalis ja mujalgi minu silmadeks ja kõrvadeks, kui ma ise parasjagu hõivatud olen. Tal ei ole öelda midagi head. Või kuidas võtta - viimaks ometi me teame, kes on olnud Eestimaa hertsogiriigi viimaste hädade taga. See on inimene, kes varastas aastate jooksul järjepidevalt Rävali ja Novgorodi klaasitoodangu eest saadud kasumi, näljutades töökojad lõpuks surnuks. Pole välistatud, et sama inimene ja tema vandenõulaste võrk vastutab Metta surma ja veel paljude salapäraste surmajuhtumite eest. Sama inimene laskis jõuka puidukaubitseja huvide kaitsmiseks maha põletada meie saeveski, pistes ise vaheltkasuna taskusse kena summa. Ja kokkuröövitud vara kasutas ta omaeenda poja võimu õõnestamiseks ja riigis segaduse külvamiseks, ainsa eesmärgina isikliku võimu suurendamine. Ipeki kogutud tõendid, pealtnägijate, nuhkide ja tabatud vandenõulaste tunnistused on liiga põhjalikud, et neis kahelda. 

    
Kogu asi peab siiski jääma saladusse, eriti Satatieto eest. Haaran Özgülil kõrist ja tarin hiide, et tema verega ohvrikivi niisutada. Lahkun tagasi vaatamata ja kuulen selja tagant Vanade lõrinat. Mulle meenub, et peaaegu samasugune sündmus toimus ligi 30 aastat tagasi, kui jumalatele sai ohverdatud Kalevi naine. Nüüd siis Kalevipoja oma. Paratamatult võib jääda mulje, et kalevataride rituaalsest veristamisest on Rävalas kujunemas omamoodi traditsioon.

Satatietole öeldakse sama, mida ülejäänud maailmale - Özgül suri kogu riiki hõlmava vandenõu tagajärjel. Aga see ei tähenda, et kõik vandenõulased on hävitatud, nii et tasub olla valvel. See on ka sulatõsi. Noor vanem vannub pisarsilmi ja tigedalt, et süüdlased saavad karistatud, nüüd ja edaspidi.

Akseli Gallen-Kallela, "Kullervo needus" (1899)

Tunnen, et vajan pärast seda kõike väikest meelelahutust ja ma pole ainus. Orvuks jäänud Satatietole tuleb kasuks, kui ta mõtleb millestki muust kui kättemaksust. Olen viimastel aastatel konstrueerinud erilise mitmekohalise reisitünni, kuhu ma nüüd noore hertsogi sisse pakin. Ilkay, kes on hea südamega tüdruk ja oskuslik trööstija, tuleb lapsehoidjana kaasa, pealegi on temagi ju hiljuti ema kaotanud. Tõuseme lendu, et teha maailmale väike tiir peale. Hüppa sisse, poiss, meid ootab unenäoline teekond!

Esmalt lendame üle Poola ja Saksamaa. Seletan Ilkayle, et keisririigi kodusõda peaks minu ennustuste kohaselt lõpule jõudma, mis võib tähendada Saksamaa tõusu vaieldamatuks suurjõuks. Ja et Inglismaa väljatõrjumine Prantsusmaalt paistab lähemal ajal jäävat soovunelmaks.

Üle Lyoni lahe lennates külastame Barcelonat, kus valitseb Aragoni kuningas Juan. Kastiilia (kollane), León (lilla) ja Portugal on saratseenid Hispaaniast praktiliselt välja surunud, vaid Sevilla emiiril on veel pisike tükk maad käes. León on oma alasid jõuliselt laiendanud Põhja-Aafrikas.

 
Islamiusuliste suurima jõu moodustab Egiptuse kuningriik (roheline). Seldžukkide sultanaat, mis hoiab enda käes Püha Maad, on vähemasti Väike-Aasia poolsaarel tänu rootslaste ja Bütsantsi (lilla) jõupingutustele murenemas. Rootslased, keda juhib Upplandi raevukas piiskop, on 1227. aasta alguseks vallutanud ja enda riigiga liitnud Adana ja Lykandose, peagi langeb nende kätte ka Melitene. Minu armastatud Bagdad, kus me järgmise peatuse teeme, kuulub aga Abassiididele. Nähes esimest korda elus, kui lai on tegelikult maailm, unustavad minu orvukesed hetkeks oma hädad ja omandavad seejuures hulgaliselt väärtuslikke teadmisi.