XX - gradibus ascendimus (1237-1241)

Viktor Vasnetsov, "Pihkva veetše", 1909

Pärast õpingute lõppu tõmbub meie hertsog mõnevõrra tagasi ja veedab kõige meelsamini aega suitsetades ning paari valitud kaaslasega logeledes. Või - ja seda juhtub üha enam - üksinda raamatu seltsis. Tihti juhtub, et ta ei vaevu isegi nõukogu koosolekutel käima või lahkub neilt poole pealt, delegeerides otsused mulle või Jalole. Ma ei heida seda talle ette, sest riik suudab ennast rahuajal ka ise juhtida ning pealegi on Satatieto kogu oma lapsepõlve sõdadele ja mässudele pühendanud. Miks ei võiks 19-aastane nooruk nüüd korraks lõdvestuda ja lasta ka teistel natuke tööd teha? Lisaks peletab piibuharjumus deemonit, kes vanema südames elab ja teda julmadele tegudele õhutab.

See ei tähenda aga, et Eesti oma mõõga oleks varna riputanud. Kõigepealt lendan Oneega äärde ja käsin saamidel sõjaretkeks valmistuda. Nende malevas on umbes 700 meest, aga Karjala vallutamiseks polegi rohkem vaja. Kohalik ülik, kes meile pead painutab ja ristivee maha loputab, kannab nime Svjatoslav, aga meeles pidada pole seda vaja.

Veidi tähtsam mees elutseb Virumaast idas. See on Sila Rurikovitš, Vitebski suurvürst, kes võib Vitebski linna valitsemisest vaid unistada. On aeg ta tagasi lõunasse saata. Satatieto tunneb igavust ja leiab, et väike verevalamine võiks teda ergutada. Esimest korda elus astub ta Rävala maleva ette, et vaadata, kuidas seda kasutada annab.

Malev on kõvasti muutunud. Tekkinud on raske rüütlivägi ja paranenud vibuküttide relvastus.

"Robin Hood", BBC

Satatietot toetab väiksem, aga samuti hästi relvastatud virulaste malev, mille juht Kolli on pea sama kogenematu kui tema hertsog. Vene vürst ei ole küll suurem asi sõjamees, aga tunnen kaht noort vanemat sõjaretkele saates siiski ärevust. Meie arvuline ülekaal on väike ja kuigi meil on rohkem vibukütte, on Silaga kaasas väga palju rüütleid. Saame näha, kumb väeliik on kasulikum.

    
Satatieto meelitab vastase ratsaväe lagedale platsile, kus see nooltega üle külvatakse. Meie jalavägi raksatab samal ajal taraanina nende omasse. Siis hakkavad liikuma ratsamehed eesotsas Vardjatega, kelle mõõgad värvuvad hetkega punaseks. Hertsog torkab läbi vastase ratsaniku, purustab temalt võetud nuiaga mitme piigimehe kolba, paiskab hobusega pikali venelaste lipukandja. Siis haarab meie kerge ratsavägi Sila malevat tiibadelt ja vaenlase taganemine muutub põgenemiseks. See on üks ilusamaid lahinguid, mida mu silmad on näinud. Iga langenud rüütli kohta oleme tapnud üheksa nende oma.

Venelaste poolt Toržokiks nimetatud linnus langeb meie kätte 1237. aasta kooljakuul ning sellega on rahu kätte võidetud. Siinsed elanikud räägivad meile sarnast keelt, kuid on omaks võtnud idausu.

Koju naastes ootab Satatietot sünge uudis. Kevadest saadik tõbine Rauha on saanud tõsise kopsuhaiguse, mis võtab maha ka täiskasvanud inimese.

Oleks ime, kui ta toibuks. Justkui selleks, et surmaotsust alla kriipsutada, annab talve hakul samale haigusele järgi ka Kalevitütar Tura. Kas jumalad nõuavad vanema hiilguse eest lõivu? Ma kutsun neid, kuid talvine mets ei vasta.

Küünlakuul võtab talv järgmise hertsogikoja liikme, Satatieto vanaema Cileni.

Pärandiks saadud kulla hoiab maavanem endale, aga maa koos sõjameestega annab kingituseks õele. Valitseja jätab enda juurde ka Hopjori Mikko, kes seab ennast Rävali linnuse lähedal sisse. Maija ei tea valitsemisest küll kuigipalju ja on iseloomult jõhkravõitu, aga vähemalt on liivlased usaldusväärse ja õiglase käe all.

Kevad muudab õhu kergemaks. Maahingamispäeval lendab Rauha tuppa varajane lepatriinu Leedumaalt. Poiss hingab triinu toodud õiepulbrit sisse ja tõuseb järgmisel päeval jalule. Peaksin imedega harjunud olema, kuid seda ma ei lootnud.

Tavatult karmile talvele järgneb imeilus kevad. Noored vanemad taipavad äkki, kui õnnelikud nad on.

Paraku kestab see õnn lühikest aega ning Birute sureb pool aastat hiljem kolmandat last ilmale tuues.

Samal ajal kui leinaja endasse kapseldub, sõidame marssal Asikkoga läbi kõik tema valdused ja tugevdame suuremates asulates valvesalku, et kurjategijad end liiga vabalt ei tunneks ja kohalikud ülikud ning kaupmehed ei arvaks, et neid on saatuse hooleks jäetud.

Satatieto ei lase melanhoolial endast võitu saada, kuna Soome kuninga tiitel pole jumalate nimel veel kätte võideldud. Vardjad kinnitavad talle, et sellest jääb puudu ainult üks sõda, see on - uus sõda Novgorodi vürsti Ratmiri vastu, kelle pealinna me 21 aastat tagasi ära võtsime. Ent kui vastased just ise Rävalasse ei tule, ei hakka ka meie kalev ennast sellise väikese asja pärast kodunt välja vedama ja jätab töö pealikele, kes on igati kompetentsed kampaaniat ka omapäi läbi viima. 

Ründevägi on jaotatud kolmeks põhijõuks. Asikko läheb Novgorodist 11 500 mehega Pihkva peale ja lööb Ratmiri pisikest malevat.

Hopjori Mikko võtab 5000 Toržoki kristlast ja läheb Vadjamaad vabastama. Sealgi ei suuda vähemuses kaitsjad pikalt vastu pidada. Novembris on Ratmiri bastard Vjatšeslav sunnitud meie poole üle tulema.

Satakunta alistamine jääb Uusimaa ja Tavasti malevatele. 2000-pealist soomlaste väge juhatab kuninglikku verd rootslane Kettil, kes on pärast paganlike jumalate tõelisuse tunnistamist langenud melanhoolia küüsi.

Samal ajal kui Pihkva ja Vadjamaa meie vägede kätte langevad ja Kettil Satakuntas lahingut peab, leiab leskhertsog lohutust sealt, kust poleks osanud oodata. Mind ei hämmasta niivõrd see, et ta kosib oma täditütre - selliseid asju on igal maal ette tulnud ja pärimisõigust silmas pidades on siin oma loogika sees -, vaid see, et nende iseloomud näivad nii kokkusobimatud. Minu teada pole nad üksteist kunagi sallinud ja arvasin ammu, et ühel heal päeval läheb Tyyni Rävalist minema ja abiellub mõne võimsa paganaülikuga, näiteks mongolite khaaniga. Ju on armastuses midagi nii võimsat, mis tule ja vee kokku viib, kuigi nende vastastikused ragistamised on ainult sagenenud. Ootan huviga, millised lapsed sealt tulevad - kas geeniused, degenerandid või natuke mõlemat? Ja kas asi lõppeb sellega, et ma ohverdan hiies järgmisena Kalevi tütretütre?

1241. aasta jaanuaris langeb meie kätte ka Satakunta. Sõda on peaaegu võidetud ning Asikko pöörab oma maleva itta, üle Bežetski Verhi vürsti maade Beloozeroni. Bežetskit pole meile tegelikult vaja, aga sõja võitmiseks oleme nõus ka Jogaila õigesse usku tagasi pöörama.

 
1. aprillil 1241 sõlmib Ratmir järjekordse alandava rahu, loobudes nii Pihkvast kui ka igasugustest pretensioonidest Novgorodile või Stara Russale.

Sergei Kirillov, "Keskaegne Pihkva"

Järgmise päeva jooksul korjan ma meie vanemad, vasallid ja pealikud kokku ja viin Rävalisse, kus  toimub erakorraline tseremoonia. Kõik vasallid peavad oma vannet uuendama, sest alates 3. aprillist pole Satatieto enam lihtsalt Eestimaa hertsog, vaid ka kogu Suur-Soome kuningas Lapimaast Väina jõeni. Elagu kuningas!

Kettil Eriksätten arvab, et on pärast Satakunta vallutamist hertsogi soosingus, ent kui esimesena käsutatakse vannet andma Södermani Valta ja Liivimaa vanem Maija, siis Tavasti noor vanem on järjekorras viimaste seas. Satatieto võib endiste kristlastega küll ühes lauas süüa, aga sõbraks ta nendega ei hakka.

Selline on Suur-Soome kaart 1241. aasta 3. aprillil. Viiburi ühineb meiega tõenäoliselt varem või hiljem ise, tumepunased laigud tähistavad Taanit, kellel on liit Galitšiga (pruun). Koola poolsaar on endiselt grusiinide ja Päris-Soome rootslaste käes. Kümne, kahekümne või kolmekümne aasta jooksul pärib Rootsi trooni Kajaani paganlik vanem Erik Eriksätten ja siis on Läänemere paganad kaks korda tugevamad kui varem.  Erepunane triip idas on Novgorodi väheseid allesjäänud alasid. Kuramaal kestab veel semgalite võim. Erevalge lõunas on Tšernigov, sinakasvalge on meie liitlane Leedu, kes alustas hiljuti hulljulgelt sõda Poola vastu. Kagus on tumedam roheline Smolensk ja temast idas Rostov.

Kuningatütre andis Satatieto minu kätte kasvatamiseks, et ma õpetaksin Mettale kõike seda, mida talle endalegi, ja veel rohkemgi. Ent mida teha Rauhaga? Kas temast peaks saama sõjamees, isasarnane kirjatark või eelkõige riigimees?

Suur-Soome prints on praegu veel tilluke ja tema saatuselõimed alles kudumisel.