XVII - Satatieto kontrolltöö (1227-1233)

Mindaugase pitser, ca 1255

 Rävalis, 9. augustil 1233

Nimi: Satatieto, Tapani poeg, eestlaste kalev, Eestimaa hertsog
Sünniaeg: 10. august 1217

5. Kirjelda poliitilist olukorda pärast Ämblikuvõrgu vennaskonna vandenõu ilmsikstulekut.

Kuna minu rahvusvaheline tuntus oli selleks ajaks sõltumatult minu isiklikest saavutustest märkimisväärselt tõusnud, hakkas riik kohe pärast kriisi haripunkti toibuma. Ei läinud palju mööda, kui kaabakas Ensio tuli isiklikult Rävalisse vabandama ja selgitama lahkulöömist kui kirjutajate ja käskjalgade vea tõttu tekkinud arusaamatust. Suvatsesime vabandused vastu võtta.

1230. aastaks olid reeturite tehtud kahjustused Rävalis parandatud.

6. Milline oli selle perioodi olulisem sõjaline konflikt?

Eesti seisukohast kokkupõrge uue Smolenski vürsti Romaniga 1228. aasta teisel poolel. Sõda lõppes meie vägede otsustava võidu ja vallutatud alade rüüstamisega. Roman pidi maksma 500 taalrit reparatsioonideks. Vjazma ja Smolenski rüüstamisega saime lisaks ligi 70 taalrit.

Lähemal välismaal tekitavad muret Rostovi vürsti vallutused Preisimaal. Seevastu Soomes on Österbotteni paganlik vanem skoonelastelt tubli tüki maad ära võtnud. Seepärast püüab Taani kuningas Österbotteni tiibu praegu kärpida.

7. Kuidas lõppes kodusõda?

Nagu ajalugu näitab, on minu olukorda sattunud valitsejal peamiselt üks võimalus - koondada tähelepanu enda põhiterritooriumile - Eestile ja Novgorodi linnale - ja selgitada välja, milliseid vasalle saab usaldada. Surve alla sattunud valitsejal ei tasu olla sõjakas, selleks on sobiv aeg hiljem, kui surve taandub. Esimesena lõi lahku Nyland, mille vanemajärjele on tõusnud noor kristlane. Siis lubasime viimaks ometi sõltlasvandest taganeda ka Velikije Luki vürstil Danilol. Pihkva on juba varem Novgorodi vürsti kätte langenud, seda täiesti seadusliku pärimisakti tulemusel.

1230. aasta suveks said Gotlandi kaupmehed jälle oma maleva kokku ja jäid ootama, et me nende saarele samasuguse nurjunud dessandi teeksime nagu neli aastat varem.

Isegi Ölandi pisike saarevanem Bengt, kogu riigi kõige kasutuma kivitüki isand otsustas meid trotsida. Me peaksime seda meest meeles pidama. Võlglastele andestamine ei anna head eeskuju.

Meie aga ei reageerinud Ojamaa provokatsioonidele esialgu üldse. Ootasime, et nad teeksid ise esimese sammu ja saadaksid sõjamehed Eesti randa, kus me nad kohe tükkideks oleksime hakkinud. Mis puudutab aga vasalle, siis neid oli järel vaid ühe käe sõrmede jagu ja kõik neist vanad ja usaldusväärsed liitlased, mõned lausa sugulased: vanaema Cilen, latgalite vanem Varvara, Satakunta Valta rootslaste juures, Vitebski petšeneegist pealik Tatus ja saarlaste vanem Toivo. Kõik nad olid piisavalt usaldusväärsed inimesed. Lisaks neile paistis esialgu lojaalseks jäävat ka Virumaa vanem. Ceterum censeo - kratt, me PEAME selle värdjaga midagi ette võtma. Ma olen kroonikaid lugenud, ka mu isa vihkas teda ja vaevalt et selline kusik vanale Kalevilegi meeldida sai. Igatahes tundub, et maod on meie majast mõneks ajaks minema aetud ja kärbitud hertsogiriiki saabus kauaoodatud rahu. 

1231. aasta maikuus saatsime Ojamaale taas invasiooniväe, mida seekord tugevdas Novgorodi malev, minu kõige võimsam löögirusikas. Ludwigi 6000-pealisel väel, nii hästi kui see ka relvastatud ei olnud, polnud meie 20 000-mehelise maleva vastu mingit võimalust. Samas lahingus sai surma saarlaste vanem Toivo, nii et Saaremaad valitseb praegu laps, nagu Eestitki veel hiljaaegu.

Ludwig kirjutas nüüd esimese mässulisena ametlikult alla kodusõja rahulepingule ja ma julgeksin isegi loota, et ta on nüüdseks mässamisest tüdinenud. Nagu sa peaksid mäletama, nõudsin mina kui hiljuti nõukogus sõnaõiguse saanud lapsvanem seekord ebakarakteerselt kõva häälega, et meie malev ei läheks koju, vaid käiks veel kiiresti ära Soomes.

Magnus Eriksätten kirjutas 1231. aasta lõpus samuti rahulepingule alla. Ruttan märkima, et täna on ta võtnud omaks ka paganausu ja õpetab seda ka oma pojale, mis tähendab, et vähemalt Nylandis on Vanad igasuguste uute usu mõjude eest kaitstud. Vanamoodsa usuhulluse eest muidugi mitte. Sellega oligi kodusõja (esimese ja loodetavasti viimase, 1223-1231) viimane vaatus lõppenud.

8. Kirjelda Rävali majanduslikku olukorda.

Nagu kõik teavad, ei ole meil kunagi olnud nii mõnus kui praegu. Lühidalt - kassas on hetkel 767 taalrit vaba raha. Teenime aastas 311,88 taalrit lisaks. Rävalisse vana turu ja jõevärava vahele on nüüd rajatud seppade tänav. Kalamaja juures on süvendatud korralik kaubalaevade sadam, mis tähendab, et meile jõuab nüüd ka rohkem kaupu kaugematest Euroopa riikidest.

Rävalis õpetatakse nüüd juba ka noodikirja. Kahjuks, ütlen inimesena, kes on ise pidanud seda õppima.

 

Õhhhhh.

9. Kirjuta vabas vormis, kes on su lähikondlased ja mida sa neist arvad. Tunne end vabalt, see ei lähe hindamisele, vaid on minu enda paremaks informeerimiseks. Alusta näiteks enda perest.

Noh, mu vanemad on surnud, aga mul on üks vanaema, Kalevi naine, kes elab Liivimaal. Võimukas mutt, kaval nagu kalju. Ma saaksin temaga paremini läbi, kui meie usuline kasvatus ei oleks täiesti erinev.

Õel Maijal riigivalitsemisse asja ei ole, pealegi on ta põdurake. Me klapime muidu päris kenasti. Kõigile ta ei meeldi, aga mis nad teha saavad.

Mu parim sõber on pikalt olnud Jalo, see, kelle onu oli kuulus malevapealik Uoti. Vana sangar on nüüd juba kolm aastat manalateel.

Jalo on minu parem käsi diplomaatia alal, sest eelmine diplomaat Ilkay osutus Ämblikuvõrgu liikmeks ja tappis ära Satakunta Valta naise. Karistuseks võtsime omakorda tema pea maha. Ei mingit armu reetureile!

 

Minu tädi, Kalevi noorim tütar Karacik hoolitseb hertsogiriigi julgeolekuküsimuste eest, sest kui midagi üldse usaldada, siis verd.

Vaenlasi on mul kogu ilmas vaid üks ja see on Ensio, see kärnane koer.

Ta levitab minu kohta kuulujutte, millel pole mingisugust alust. Selle kontrollimiseks piisab, kui leida mõni vanem, Tapanit või Kalevit mäletav inimene ja lasta tal mulle korraks otsa vaadata.

Södermani vanem Valta vihkab seda tõbrast sama palju kui mina. Valtaga ma saan ka hästi läbi.

Ensio, mees, kes ei põle ega mädane.

Väepealikke on mul tänu sõjapõgenike voolule ja lihtsalt seiklushimulistele sisserännanutele rohkem, kui jaksab kokku lugeda. Aga ma ei usu, et näen niipea teist nii võimast vägimeest kui Asikko, Onni Ulja poeg ja vähemalt sama vapper kui tema isa. Ma tean, et ütlen niimoodi, ilma et oleksin teda üheski lahingus näinud, aga sa tead, kratt, et ma ei usu inimestesse kunagi ilma põhjuseta.

Asikko naine on üks osav soomlanna, Satakunta Valta tütar Terhi, kes on suuresti põhjuseks, et meie majandusel nii hästi läheb. Paraku jälle üks naiivne usuhull, nagu kuuldavasti juhtub sageli inimestega, kes pole ise ühtegi jumalat näinud.

10. Eesti on sõjaks valmis. Milliseid sihtmärke me eelistama peaks?

Jumalate esimene eesmärk on Soome, see on ka põhjus, miks ma Nylandi ründamisega niimoodi kiirustasin. Muide, Latgalest lõunas olev Zemgallia maakond kuulub nüüd Tšernigovi vürstile, see-eest Minsk on nüüd semgalite oma.

 
Meil on Soome-invasiooni alustamiseks tegelikult õige mitu võimalikku nurka. Me võiksime hakatuseks:

a) rünnata Skåne kahte allesjäänud valdust Soomes ja pühkida peapiiskop minema;
b) rünnata kauakestnud ristisõjast väsinud Rootsit ja võtta talt ära kaks Soome maakonda;
c) rünnata nõrka Vitebski suurvürsti ja kiskuda tema sõrmede vahelt Toržoki maakond;
d) alustada sõda nõrga Novgorodiga, kelle vürst Ratmir elutseb nüüd otse meie piiri ääres Pihkvas.

Variant e) ehk hakata Beloozero vürstiga (lilla) tüli norima on mõeldav, kuigi ohtlik, pealegi huvitab meid tema valdustest ainult üks saamikeelne provints.

Mida mina tahaksin? Mina tahaksin kõigepealt Ensio elu põrguks teha ja siis vaadata, mis edasi saab, aga ma pean ka jumalate tahtele mõtlema. Põhimõtteliselt lubasime ju ka pisikesele Ölandi vanemale üle kaela anda, aga seda jõuab tõesti alati teha. Aga nüüd on mul aeg võtta naine ja viia läbi mõned ootamatud reformid, kas pole, kratt?
 

XVII - reetmine tuleb päevavalgele (1225-1227)

Via link

Nagu surelikel kombeks, lahkuvad vanad varem või hiljem, et teha ruumi noortele. Nende aastate jooksul tuleb mul käia kolmel matusel. 1223. aasta sügisel lahkub Hull-Irge, kes läks ajalukku Caupo tapjana. Järgmisel aastal läheb manalasse Saaremaa kalevatar Metta. Tema koha võtab üle poeg Toivo. Mis puudutab leseks jäänud Uotit, siis tema on täielikult paranenud, kuid sügavas melanhoolias. Ta kolis ajutiselt ida-Islandile kunagise koolivenna (ja nüüd naisevenna) Vesa kotta, tulevaimude, mäehiiglaste ja trollide sekka. Käin tal vahel ikka külas ja räägin, et ta Rävalisse tagasi tuleks. Ta lubas seda isegi kaaluda. 1226. aastal lahkub ka tema relvavend Aimo Ühekäeline, hulljulgelt vapper mees, kelle paljulubav sõdalasetee katkes 12 aastat tagasi Rootsi kuninga vastu võideldes. Kunagi ei kuulnud ma tema huulilt kahetsusesõnu.

1226. aasta mais hakkavad Ojamaa kaupmehed mässama, nagu me olime ennustanud. Seekord plaanime näidata raudset rusikat. Meie invasioonijõud koosneb kolmest osast. Rootsist kohale toodud mehi juhib nende vanem, Satakunta Valta, kes on meile varasemast tuttav. Nendega ühinevad saarlased eesotsas Toivoga. Ojamaale läheb ka Rävala malev. Nende pealik on Toivo onu Ulinniks, kes elas pikalt Preisimaal ja tuli meie maile alles pool aastat tagasi, pärast seda, kui preisi paganad Rostovi vürstiriigi alla heideti. Nüüd kannab ta kalevite maa ülempealiku ehk marescalluse tiitlit. Hulk põgenikke on hiljuti saabunud ka Araali mere äärest, kus Horezmi sultanaat oma valdusi laiendab. Väepealike põud on Eestis sellega lõppenud.

Jah, kaupmeeste kunagine lapsvanem Ludwig on nüüdseks kasvanud osavaks ja julmaks sõjameheks, jah, seal on raskes relvastuses rüütlid, aga ka meie pealikud pole papist poisid ja mehi on neil rohkemgi.

Mõni ütleks, et sõjaõnn on muutlik, mina ütleksin, et kui rootslased ei oleks raskeid rüütleid nähes plagama pistnud, oleksime me lahingu võitnud.

Paaniline taganemine tähendab, et kuigi pealahingus sureb tegelikult ainult paar tuhat meest, maksab lahingukorrast loobumine ka ülejäänud kuuele-seitsmele tuhandele valusalt kätte. Taganeda pole kuhugi, vaenlane on halastamatu ning lüüasaanud malevat ootab ees tapatalgu. Ludwigit natuke teades ei kadesta ma mehi, kes elusalt ojamaalaste kätte langevad. Teivastamine, keetmine - noor vanem lõbutseb, nagu oskab. Osalen lahingus ka ise ja lendan hädavaevu tagasi, Toivo ühe kaenla all ja Ulinniks nattipidi teise käe otsas kõlkumas, samal ajal kui Valta minu jalgade külge klammerdub. Meeldiv see ei ole.

Noh, vähemalt ei ole Södermanlandil ega Saaremaal lähitulevikus mässamiseks mehi ja pooled Ojamaa rüütlitest on tapetud. Järgmise invasiooniväe moodustavad liivlased ja latgalid, esimesi juhtimas kuulus Hopjori Mikko ja teisi üks lätlane.

Paar tuhat allesjäänud ojamaalast teab, et neil ei ole tabamisel midagi head oodata. Kui 400-pealine ja distsiplineerimatu vabatahtlik abimalev välja arvata, võitlevad nad sõna otseses mõttes viimase meheni.

Jõuludeks annab Ludwig teada alistumisest ja Ojamaa on jälle Satatieto vasall.

1226. aasta talve hakul tuleb minu juurde ühekäelise Onni lesk, kõrget sugu kumaanitar Ipek. Ustav ja valvas lesknaine on Rävalis ja mujalgi minu silmadeks ja kõrvadeks, kui ma ise parasjagu hõivatud olen. Tal ei ole öelda midagi head. Või kuidas võtta - viimaks ometi me teame, kes on olnud Eestimaa hertsogiriigi viimaste hädade taga. See on inimene, kes varastas aastate jooksul järjepidevalt Rävali ja Novgorodi klaasitoodangu eest saadud kasumi, näljutades töökojad lõpuks surnuks. Pole välistatud, et sama inimene ja tema vandenõulaste võrk vastutab Metta surma ja veel paljude salapäraste surmajuhtumite eest. Sama inimene laskis jõuka puidukaubitseja huvide kaitsmiseks maha põletada meie saeveski, pistes ise vaheltkasuna taskusse kena summa. Ja kokkuröövitud vara kasutas ta omaeenda poja võimu õõnestamiseks ja riigis segaduse külvamiseks, ainsa eesmärgina isikliku võimu suurendamine. Ipeki kogutud tõendid, pealtnägijate, nuhkide ja tabatud vandenõulaste tunnistused on liiga põhjalikud, et neis kahelda. 

    
Kogu asi peab siiski jääma saladusse, eriti Satatieto eest. Haaran Özgülil kõrist ja tarin hiide, et tema verega ohvrikivi niisutada. Lahkun tagasi vaatamata ja kuulen selja tagant Vanade lõrinat. Mulle meenub, et peaaegu samasugune sündmus toimus ligi 30 aastat tagasi, kui jumalatele sai ohverdatud Kalevi naine. Nüüd siis Kalevipoja oma. Paratamatult võib jääda mulje, et kalevataride rituaalsest veristamisest on Rävalas kujunemas omamoodi traditsioon.

Satatietole öeldakse sama, mida ülejäänud maailmale - Özgül suri kogu riiki hõlmava vandenõu tagajärjel. Aga see ei tähenda, et kõik vandenõulased on hävitatud, nii et tasub olla valvel. See on ka sulatõsi. Noor vanem vannub pisarsilmi ja tigedalt, et süüdlased saavad karistatud, nüüd ja edaspidi.

Akseli Gallen-Kallela, "Kullervo needus" (1899)

Tunnen, et vajan pärast seda kõike väikest meelelahutust ja ma pole ainus. Orvuks jäänud Satatietole tuleb kasuks, kui ta mõtleb millestki muust kui kättemaksust. Olen viimastel aastatel konstrueerinud erilise mitmekohalise reisitünni, kuhu ma nüüd noore hertsogi sisse pakin. Ilkay, kes on hea südamega tüdruk ja oskuslik trööstija, tuleb lapsehoidjana kaasa, pealegi on temagi ju hiljuti ema kaotanud. Tõuseme lendu, et teha maailmale väike tiir peale. Hüppa sisse, poiss, meid ootab unenäoline teekond!

Esmalt lendame üle Poola ja Saksamaa. Seletan Ilkayle, et keisririigi kodusõda peaks minu ennustuste kohaselt lõpule jõudma, mis võib tähendada Saksamaa tõusu vaieldamatuks suurjõuks. Ja et Inglismaa väljatõrjumine Prantsusmaalt paistab lähemal ajal jäävat soovunelmaks.

Üle Lyoni lahe lennates külastame Barcelonat, kus valitseb Aragoni kuningas Juan. Kastiilia (kollane), León (lilla) ja Portugal on saratseenid Hispaaniast praktiliselt välja surunud, vaid Sevilla emiiril on veel pisike tükk maad käes. León on oma alasid jõuliselt laiendanud Põhja-Aafrikas.

 
Islamiusuliste suurima jõu moodustab Egiptuse kuningriik (roheline). Seldžukkide sultanaat, mis hoiab enda käes Püha Maad, on vähemasti Väike-Aasia poolsaarel tänu rootslaste ja Bütsantsi (lilla) jõupingutustele murenemas. Rootslased, keda juhib Upplandi raevukas piiskop, on 1227. aasta alguseks vallutanud ja enda riigiga liitnud Adana ja Lykandose, peagi langeb nende kätte ka Melitene. Minu armastatud Bagdad, kus me järgmise peatuse teeme, kuulub aga Abassiididele. Nähes esimest korda elus, kui lai on tegelikult maailm, unustavad minu orvukesed hetkeks oma hädad ja omandavad seejuures hulgaliselt väärtuslikke teadmisi.

XVI - rahutud ajad (1223-1224)

Miniatuur Rabanus Mauruse raamatust De Rerum Naturi, IX sajand

Nagu ikka, ei suuda minu eesistumine vältida rivaalitsemist võimuladvikus. 1220.-te alguses ehk Satatieto lapseaastatel kerkib hertsogiriigi kõige mõjuvõimsamaks inimeseks tema ema Özgül, kes kontrollib lisaks pojale ka kogu tema varandust. Tema vastastes tekitab see rahutust, kardetakse, et Kalevipoja naine tahab endale Rooma stiilis diktaatori, kui mitte Aasia stiilis despoodi volitusi. Kurjad jutud, et Özgül polnud oma mehele tegelikult truu, ei taha kuhugi kaduda.

Tema juhtimisel alustatakse Rävalis klaasitootmist ja Lasnamäe lähistel avatakse paekarjäär, et telliste tootmisele hoogu juurde anda.  Özgül käib tihti Novgorodis, et sealsete klaasimeistritega konsulteerida.

Viru vanem Ensio on jälle kord üks neist, kes kõige julgemini mässulist juttu ajab. Nüüd tuleb ta ühel päeval Rävalisse ja hakkab nõudma lihtsama rahva õiguste vähendamist kogu riigis, et ülikute ning manatarkade põli veelgi parem oleks. Sisuliselt tähendaks see loobumist tavaõigusest ja feodalismi sisseseadmist. Selleks ei ole praegu õige aeg.

Ensio on täpselt sedasorti mees, kes teeskleb silma all alandlikku, aga kohe, kui koju saab, hakkab nii Sohiku, tema ema kui nende krati aadressil veel pahatahtlikumaid kuuldusi levitama.

Özgül lepib Rävala linnarahvaga kokku, et edaspidi võivad all-linna Suurel Turul kaupu müütada ainult linna käsitöölised ja pagarid, samuti tohivad linna kaupmehed seal müüa maameeste käest ostetud toidukraami. Maarahvas peab kõiki oma saaduseid müüma kantsist kaugemal, teisel pool Härjapea jõge. Räägitakse, et varahoidja kaukasse pudenes selle otsuse eest nii mõndagi sellist, mis enam riigi kaukasse ei jõudnud.

Augustis 1223 on nõukogus arutamisel kaks välisuudist, üks halb, teine hea. Esiteks on Novgorod vallutanud Vadjamaa. Aga teiseks on Rootsi kuningas ühinenud üldise ristisõjaga Jeruusalemma vabastamiseks ja saadab laevu Vahemere poole teele.  Irge tütar Ilkay ütleb, et kui sõda veel pikale venib, on see parimaid uudiseid, mis Läänemere kallastelt sai tulla. Lisaks Taani ja Skåne sõjale. Too, olgu etteruttavalt öeldud, lõppeb aasta hiljem nii, et Taani kuningas jätab endale Hallandi maakonna ja Bornholmi saare, tunnustades nüüdsest peale ometi piiskopi iseseisvust. Ilkay ütleb, et ta praktiliselt kuuleb, kuidas kristlaste haare Soomes nõrgeneb.

  
Siis alustab uuesti mässu Velikije Luki vürst Danilo. Me ei saa lahti kahtlusest, et tema väljaastumisega asi seekord ei piirdu. Kuskilt on riiki imbunud vandenõu ja vastuhakk, mis podiseb ilmselt mitmeski maakonnas ja võib-olla ka meie vanema enda kojas.

Teades, kui halli mulje vürst Danilo endast nelja silma all jätab, on selge, et keegi peab seda eesriide tagant suunama, nii nagu žonglöör mängib hüpiknukuga. Paksu, higistava ja kogeleva hüpiknukuga.

Meil ei ole endiselt korralikke sõjamehi, aga on mõned ustavad mehed, näiteks Mielikko. Uoti noorem vend tunneb ennast kõige paremini üksinda hiies puudele paelu külge õmmeldes, mitte sõjaväljal. Aga ta kuulab sõna, võtab Novgorodi maleva kokku ja enne kevade algust on Danilo taas taltsaks tehtud. Võib-olla oli Mielikko viisakast veenmisest rohkemgi kasu kui sõjaähvardusest, sest varsti peseb Velikije Luki vürst ristivee maha. Selle asemel hakkab ta kummardama Maa-ema, Perunat, Volosit ja teisi jumalaid, keda Venemaal siiani päriselt unustatud ei ole.

Hertsogiriigi sisemised vastuolud pole selle väikese sõjakäiguga ometi lahendatud. Isegi Rävalas juhtub muret tekitavaid asju. Näiteks süütavad tundmatud käed Viljandisse viiva maantee ääres maavanema saeveski.

Märtsis 1244 teatab Ensio ametlikult, et Virumaa ei täida enam Rävalast tulevaid korraldusi. Kuna õhus ripub pidev oht, et mässama hakkab ka Ojamaa, ei võta me tema suhtes esialgu midagi ette.

Meie vastu näib tegutsevat mingi kuri ja varjatud jõud, mis tunneb meie nõrku kohti sama hästi, kui ma ise. Eestimaal kestavad rahutud ajad. Satatieto vajab kaitset ja tuge iga päeva igal tunnil ja seepärast võtan ma tema õpetamise ka edaspidi täiesti enda peale. Õppekavas on vene ja rootsi keel, Kalevi ja Tapani saagad, alkeemia, teoloogiline sotsioloogia, maateadus, astroloogia, arstiteadus ja nii edasi, nagu tänapäeva rävala õpetlasel ikka.