XXIII - oht idast (1249-1253)

Prantsuse manuskript, 1286

Mongolite ajaarvestus on teistsugune kui eestlaste oma ning oma sünnipäevi pole nad harjunud meeles pidama. Nii oli mongolite vanal khaanil lisaks Tšilagunile veel neli nooremat poega. Nad kõik on meie arhiivides tinglikult märgitud ühevanuseks, sest nende täpne iga on teadmata. Üks neist on Kökötšu, sõjasulase õpipoiss ja orjatari poeg, kel pole lootust muule varandusele ja tiitlile kui see, mida talle võib võita tema mõõk. Lühidalt, Kökötšu on paha poiss ja printsess Mettale meeldivad pahad poisid.

Kuningas ei pööra õe vallutustele tähelepanu, sest ta töötab päevad läbi koos nõuandjatega Satatieto tornis, uurides idapoolsete piirialade kaarti. Unenäod hoiatavad teda Rostovi eest. Suurvürstiriigil on praegu hõlbus läbi sõbralike naaberriikide meie pihta hoope anda. Meie aga ei saa Rostovi alla tungida, sest Smolenski ja Novgorodi vürstid on teel risti ees. "See on asi, millega tuleb varem või hiljem tegeleda," resümeerib Rauha. "Mina olen kohe praegu valmis," ütleb Mikko. "Kõik on valmis."

Nõrgim lüli meid ähvardavas piiramisrõngas on Novgorodi suurvürst Mihajlo, keda Mikko läheb kimbutama tema enda titulaarlinnast värvatud malevaga. Bežetski vürst Jogaila peaks ründama oma pisikese väega Zaozerjet ja püüdma selle ära võtta, samal ajal kui Mikko oma hiigeljõuga lõuna pool Beloozero ja Uglitši all suurema osa tööd ära teeb. See ongi kogu sõjaplaan, jõudude vahekorda arvestades pole keerulisemat vaja.

Kui Bežetski leedukast vürst esimesena Zaozerje aladele tungib, kuulutab Novgorod meile ootuspäraselt sõja. Ent meie liitlasena asub relvile kuningas Erik, kes hakkab kohe sõjavägesid koguma ja sisemaa poole saatma.

Jogaila murrab läbi kiiruga kokkuklopsitud kaitse ja asub linnust piirama.

Päev-paar pärast piiramise algust saab Bežetski vanem pihta müürilt heidetud kiviga ja valmis ta ongi, esimene kõrgest soost langenu selles sõjas. Tema maa ja vasallivande pärib üks lapseohtu serblasest väikeülik nimega Njegos Vseslavitš.

Mikko annab Beloozero kandis Novgorodi suurvürstile hävitava lahingu, mis peaks tolle edasise vastupanu murdma.

Enne linnuse langemist ootab teda ebameeldiv üllatus. Novgorodlaste abimalevat, mis püüab piirajaid hilinenult kimbutada, juhatab Mikko enda vennapoeg, kes on mingil viisil venelaste juures peamiseks väejuhiks saanud. Kutsikal pole seekord siiski vähimatki võidulootust. Õnneks ei puutu sugulased lahinguväljal kokku, nii et mõlemad lahkuvad elusalt ja tervena.

Aprilli lõpuks on esimene vene kindlus langenud.

Kui kuningale isalikku eeskuju ja distsiplineerivat mõju andnud väepealik on Rävalist eemal, andub Rauha joomingutele ja lõbustustele, ignoreerides kasuema manitsusi. Ainult kehvavõitu tervis hoiab teda mõnevõrra tagasi.

Kohe Novgorodi piiri taga jälgib sõja kulgu Rostovi suurvürst Vladimir. Eakas, kuid võimekas ja võitlushimuline sõjamees muutub kannatamatuks ja tuleb viimaks naabrile appi. Suur sõda, mille eest jumalad Eestimaad hoiatasid, on käes, aga me oleme selleks valmis.

Lippude alla tõuseb enamik meie vasallidest, nii et kergem on loetleda mahajääjaid. Saaremaa, Dalarna, Kemi, Ojamaa ja Österbotteni ehk meretaguste alade malevad jäävad kodu kaitsma. Ülejäänud vanemad tormavad itta. Käimas on tõeline paganlik ristisõda, millest keegi ei taha kõrvale jääda.

Rauha jätab järelejäänud Novgorodi alade vallutamise rootslastele. Beloozero ning Uglitši provintsid saavad Suur-Soome kuningriigi osaks. Nüüd on meil lähtepunkt, kust rostovlasi kimbutada.

Beloozero ehk Valgjärve (tänapäeval Belozersk). Via link

Suurvürst Vladimir aga tungib suvel Uglitši alla. Linna kaitsvale Mikkole tõttavad appi esimesed soome abiväed ning suuresti tänu Oonega-äärsete saamide pealiku Mihka vaprusele jäävad meie mehed lahingus peale. 23-aastane saami vanem on Österbotteni vanema Valta sõber, õiglane mees ja kuninga ustav teener.

 
Oluline pole tegelikult lühike lahing ise, vaid see, et pärast lahingut hävitavad soomlased pagevatest vaenuvägedest umbes 5000 meest ehk enam kui kolmandiku kõigist Uglitši alla tunginud rostovlastest. Mikko viib Novgorodi linna väe korraks koju puhkama, soomlased aga taanduvad põhja poole. Rostovi väed on veel liiga suurearvulised, et meil oleks tahtmist vene vürsti isiklike maade vastu rünnakule asuda. Selle peale võtavad venelased ära nõrgalt kaitstud Uglitši ning ühendmalev koondab jõude, et neid sealt välja lüüa. Novembris 1250 on Uglitš ilma tõsisemate lahinguteta vabastatud ja Vladimiri väed taanduvad taas. Rootslased vallutavad samal ajal novgorodlastelt Zaozerje, laiendades meile sõbralikku ala põhja suunas.

Kökötšu annab endast parima, et kuningale meele järgi olla. Rauha aga kannab õe austaja peale salamisi aga kerget vimma. Kuigi ta on nõus laskma mongolil endale ratsutamist ja vibulaskmist õpetada - sest Kökötšust paremat vibumeest ei leidu kogu Põhjalas -, ei jäta ta kunagi rõhutamata seisuslikku vahet, mis teda khaani sohipojast eristab. Võimalus, et kuningas paneb tema unistuste täitumisele veto, teeb armunud džigitile muret, ent tegelikult on oma halvast käitumisest häiritud eelkõige Rauha ise. Mõistusega on ta veendunud, et kuningad seisavad sõprusest kõrgemal ning peavad lähtuma üksnes huvidest, ent noore valitseja südamele teeb see mõte haiget.

Ka järgmise aasta kevadel võitlevad soomlased Uglitši kaitsel. Neile on appi jõudnud uljas Virumaa vanem Kolli. Kurikuulsa Ensio poeg on vastupidiselt oma mässulisele isale Kalevite kojale ustav ning tõestab seda isikliku sangarlikkusega, minnes kuulu järgi koguni üksi kümne rüütli vastu.

Sangarid saavad paraku surma. Eriti kindlasti saavad surma lahingus vilumatud sangarid, kes võtavad võidelda kümne raskelt relvastatud rüütli vastu. Kolli on teine meie pealik, kelle elu see sõda nõudis.

Maikuus õnnestub vürsti meestel soomlased Uglitši alt välja tõrjuda ja linn teist korda ära võtta.

Kaotus ei tee kuningale vähimatki muret. Esiteks käivad lahingud üksnes vene aladel. Teiseks võitlevad rostovlased vaenulikul maal ja kaotavad väljasööstude ning varitsuste käigus veel üle 1100 mehe.

Kolmandaks saab piiramisel surma vürst Vladimir. See ei olegi ehk nii hea uudis kui tundub, sest tema poeg, seni iseseisva Sambia krahv Nikita on tegelikult võimekam valitseja. Aga Rävalis peetakse selle uudise puhul ikkagi maha kõva pidu. Kolmas ja väärikaim ülik on selle sõja käigus Marsile ohverdatud!

Ajad ja tuuled on muutunud ja veel hiljuti Tyyni kaitset nautinud pikanäpumehed võetakse Rävalas uuesti pihtide vahele, et linnatänavad kaupmeestele ohutumad oleksid. Kõige kurikuulsamad vargad ja petturid, kes on oma tööga rikastunud, tõmmatakse oksa. Teised lähevad pakku, nuudi alla ja seejärel pagulusse. Hiiumaa vajab asustamist, las kütivad Kassaris hülgeid.

1251. aasta novembris palub Kökötšu printsess Metta kätt ja kuna õde on nõus, on ka kuningas nõus. "Kui me lapsed olime, ütles mu õde, et tema meheks kõlbab ainult Eesti kõige raevukam sõdalane, kõvem mees kui Hopjori Mikko," lausub Rauha pulmamajas. Majatäis rahvast pahvatab naerma. "Kas sina oled see sõdalane?" Kökötšu ei löö pilku maha. "Olen!" ütleb ta kerge mongoli aktsendiga.

Suur on meie kõigi imestus, kui Mikko ise seejärel tõuseb ja teatab, et noor mongol kõlbab tema mantlipärijaks küll. "Loodan, et Rostovi sõda jääb minule küll viimaseks," ohkab ta. "Keegi peab peagi kantsi valvamise üle võtma." Noor bastard lõpetab pärast pulmi kiiresti oma õpingud ja ta lüüakse Vardjate rüütliks. Mongol ei valetanud, sõjaasjandust tunneb ta tõepoolest põhjalikumalt kui keegi teine kuninga meestest.

Martial skill 17

Enne uut aastat kuulutab Smolenski vürst Roman sõja Oneega vanemale Mihkale. Meil pole kavatsust vasalli omapäi jätta, aga me ei taha ka, et Smolenski vürsti väed segaksid meie põhivägesid, mis parasjagu Pereslavl-Zalesski piiramisega tegelevad. Lubame Mihkale, et sekkume hiljem, kui Rostov on põlvili surutud. Veebruaris Pereslavl-Zalesski langebki, nagu langeb ka vähetähtis Moskva linn. Mõlemat ootab rüüstamine.

Pärast neid võite kuulutab kuningas ka Smolenskile sõja ja saadab Kökötšu Oneega järve äärde vaenlasi tagasi lööma. Veidi enne nende kohalejõudmist langeb lõunas Mikko kätte Kolomna, mis liidetakse kuninga maadega. Iseseisva üksusena tublilt tegutsenud semgalid võtavad endale Rostovi linna.

 
Vaenlane on nüüd nõus igasuguse rahuga ning suur on uue vürsti Nikita rõõm, kui talle jäetakse tema tiitlid ja vasallid ning tagatakse seisusele vastav koht Suur-Soome kuningriigi koosseisus.

Rostovi oht on likvideeritud, hiiglaslik suurvürstiriik teenib nüüdsest Eesti huvisid.

Kui Smolensk varsti rahuga lepib ja kuni Tšernigov või keegi teine meile kallale ei tungi, võib Eesti end geopoliitilises mõttes suhteliselt rahulikuna tunda.

Pärast Rostovi sõja (1250-1252) lõppu kingib Rauha oma õele ja tema järeltulijatele kena Uglitši linna. Kuninga õemees jääb praegu aga valitseja teenistusse, kuniks teda vajatakse. Kevadel võidab ta Oneega linnuse all oma esimese lahingu. Verevalamine on mongoli khaani poja vääriline.

See on kuningas Rauha I 1253. aasta alguses. Peab ütlema, et ta meenutab välimuselt kõige enam oma emapoolseid onusid, Leedu vanemaid, kuigi midagi oleks nagu ka Kalevilt endalt.

Nina ja lõug on täpselt nagu Kalevil!