XXI (1241-1246)

2. peatükk

Barbari mere isandad

Väepealik Asikko on lahingus vahva, aga rahuajal kole riiakas noormees. Eriti jääb talle jalgu mokšalane Toikka Hopjorist, relvavend Vardjate seas, kellega nad lapsest saati on vaenujalal olnud. Ühel kevadhommikul läheb kahe rüütli vaheline ütlemine üle käsikähmluseks. Kaklejad lahutatakse ainult selleks, et nad mõõgad saaksid võtta.

Marssal on tugevam, kolm aastat noorem Toikka aga nooruslikult väle. Ning kui Asikko kasutab traditsioonilist laia mõõka, mis löögi lühikeseks jätab, siis tema vastase relv on sepistatud Saaremaal, kus võideldakse pikemate kaheteraliste mõõkadega. Mokšalase tera tabab Asikko põlve. Mees langeb röögatusega mutta, kuid kuningas käsib võitluse peatada. Toikka ei ole Rävalis soosingus, kuna ta kuulub äärmuspaganate parteisse, kelle meelest on Satatieto kristlaste vastu liiga leebe. Mõned kuud hiljem lahkub ta omal tahtel õukonnast ja läheb teenima leedukate ridadesse, kus kristlaste vastu võitlejaid hädasti vajatakse.

Samal 1241. aasta kevadel aga saabub Rävalisse Viiburi vanem Havu Akseli, kes soovib Soome kuningat teenida. Satatieto suvatseb nõustuda ning Havu pühitsetakse Kalevi Vardjaks.

  
Satatieto jätkab keskvõimu tugevdamist. Nüüd on kõigis suuremates linnades lisaks valvesalkadele ka kuninga määratud kohtunikud.

Kuni Asikko jalg ei parane, täidab Vardjate vanema kohuseid Hopjori Mikko. Kõik austavad seda karastunud lahinguhunti, kes on võidelnud kõigis Eestimaa valitsejate sõdades ja ei suuda enam ka ise järge pidada, mitu korda ta kristlasi löönud on. Paganliku rüütli ideaaleksemplar.

Nüüd hakib ta tükkideks kurjategijate võrgustiku, mis Rävalit juba vanadest aegadest on kimbutanud. Ta valgustab üle kuningriigi nurgad ja kapitagused, kuni Ämblikuvõrk paistab olevat kõikjalt välja roogitud.

 
Kuningas tahab külluslikke rahuaastaid targasti kasutada ja käsib rajada pealinna ümber moodsa kindlusvööndi. Müüri laovad valdavalt rävala töömehed Rävala paest, Rävala meistrite juhendamisel.

Vaatamata fanaatikute nurinale ei lase kuningas kristlastest alamaid taga kiusata. Aastate jooksul toimub rahvaste vahel sõbralik segunemine, mida õhutab vilgas kaubavahetus ja ränne idapoolsetesse linnadese. 1240.-te alguseks võib öelda, et nii Novgorodis kui Pihkvas saab eesti keelest aru pisut rohkem inimesi kui vene keelest.

Kristlased, keda tema maadel elab arvukalt, on kuningale lahkuse eest tänulikud.

Et naisele meele järgi olla, annab Satatieto suurema osa riigikassast tema kui varahoidja käsutusse, et ka Tyynil oleks kunagi, mida oma poegadele pärandada. Seni pole neid küll veel sündinud.

Mitu aastat kagus Kaspia mere ääres märatsenud mongolid on nüüd Abassiidide, Egiptuse kuningriigi ja Erzerumi emiraadi ühiste jõupingutuste läbi purustatud ja nende noor pealik Tšilagun tuleb Rävalisse eksiili. Mongolite langusest on kahju, sest nad olid meie sidemeks moslemimaailmaga. Mongoli khaani vangide seast tõime omal ajal Eestisse ka Põhja-Aafrika printsessi Pourandokhti, kes tõusis siin kuninga õukonnas tähtsale aujärjele. Kuidas sai sunniitliku tüdruku emakeeleks pärsia keel, on mulle mõistatuseks, sest ta on minu teada pärit berberi aladelt ning tema vanemad on araablased. Kirju taustaga neiu välispoliitilised nõuanded on aga hindamatud.

Pourandokht ei usu, et vene vürstid pax Estonicaga leppimiseks niipea valmis on. Ortodoksi valitsejad on omavahel saadikuid vahetanud, püüdes paganatevastast ühisrinnet moodustada. Esmalt kuulutab meile sõja Kiievi suurvürst Konstanin, kes nõuab endale Erik Eriksätteni, tulevase Rootsi kuninga põlist lääni. Kajaani krahv on hingevaakuva Uusimaa vanema Magnuse sõber ning seetõttu valitseb tema ja Satatieto vahel tegelikult sügav antipaatia. Kuid poliitiliselt on nii Erik kui Kajaani kuningale liiga armsad, et neist sõjata loobuda. Pealegi on kiievlastel meie juurde sama raske jõuda kui meil nendeni.

Järgmine on kauge Aasovi vürst David, kes miskipärast nimetab end ikka veel Polotski suurvürstiks. Õige Polotsk on ammuilma semgalite käes ja Davidi ähvardused on puhas naljamäng.

Ning täpselt nii, nagu meie plaan ette nägi, sureb Rootsi kuningas Emund ja Erik saab tema asemel kuningaks. Meilt saab ta kaasavaraks Kajaani, millest loobume kerge südamega. Omal ajal tegin Erikule põhjalikult selgeks, millist kasu Vanadele ohverdamine võrreldes kirikule andide tegemisega annab. Tutvustasin teda kui kõrgest soost meest ka Kajaani kandi tähtsamatele laaridele ja haldjatele. Rootsi kuningriigi eesotsas jätkab ta Vanade kummardamist ja õhutab oma värskeid vasalle sama tegema. Nagu Sipelgad ennustasid, ei meeldi see sugugi kõigile, seda enam, et nüüd on kogu Rootsi kistud Eriku sõtta Kiievi vastu. Peagi saabuvad venelased Türgi rannikule, asudes vallutama paganate käest alasid, mille Rootsi endale ristisõjas võitis.

Kuigi Eriku ja Satatieto vaheline vaen pole kuhugi kadunud, väärib märkimist, et riikide tasandil sirutab Rootsi Eestile sõpruskäe ja Eesti võtab selle vastu.

Esimesena lööb Rootsist lahku Ahvenamaa, mille krahv Knud kummardab mingit kummalist taani lahkusku. Nagu ennustused soovitavad, täidame liidulepingut ja kuulutame ketserlikule krahvikesele sõja, et tema saart eestlaste riigiga liita.

Meie invasiooniväge juhatab kuningas isiklikult. Satatieto on toibumas järjekordsest Rävali  skandaalist ja otsib võimalusi kodulinnast eemale saamiseks.

Lugu, nagu seda avalikkusele serveeritakse, on järgmine. Kuningakojas kasvab üks vallaspoeg, kes kuulub varasemast ajast kuninganna Tyynile. Kuna meie Satatieto on juba selline hea ja halastav mees, kasvatab ta poissi nagu enda oma. Poja nimi on Voitto, meie maleva vanade ja uute võitude auks.

Teine ja palju vaiksema häälega levitatud versioon ütleb, et Voitto on hoopis kuninga enda vallaspoeg ja Tyyni kui armastav naine nõustus poja enda peresse vastu võtma. Kuna Satatieto on häbelik, võtab abikaasa kogu skandaali enda nimele. Vastutasuks lubab kuningas talle, et kui Tyyni peaks sünnitama poegi, paiknevad need pärilusjärjekorras Voittost eespool. Neid oletusi paistab kinnitavat seegi, et Satatieto usaldab oma naist edaspidi piiritult ning üldse valitseb abikaasade suhetes sellest ajast peale täiuslik harmoonia, mis ei anna mineviku tülidest enam ühtki tunnistust.

Tyyni sünnitab, nagu oskab, aga esialgu tuleb sealt vaid tütreid.

 

1244. aasta lõpuks on kuningas Ahvenamaa tavapärastel tingimustel alistuma sundinud ja pöörab pilgu lõunasse.

Leedulaste hõimud on kristlaste koalitsioonilt rängalt lüüa saanud ja suurema osa maast kaotanud. Svitrigaila on langenud. Praegu on nende käes vaid Trans-Portage ja Väina alamjooks. Oma osa andsid Leedu languses ka lahked naabrid semgalid, kes valitsevad praegu lisaks Kuramaale nii Polotskit, Turovit kui Minskit.

Kuningas otsustab ülbeid kuuevarbalisi isiklikult nahutada. Saaremaa ja Rävala sadamatest väljuvate vaenulaevade ees lendab talvisele ajale vaatamata must toonekurg, sünge nagu tõrv.

Kui ka semgali-Kaupo kuninga jalge ees põlve painutab, on Satatieto riik laienenud ootamatult sügavale lõunasse. Minski ja Turovi külge pole mõtet klammerduda, aga uute vasallide äraajamiseks pole ka mingisugust vajadust.

 Arutame Satatietoga, et kui tema lapsed vanemaks saavad, võiksime me mõned neist hertsogiteks teha ja osade vasallide valitsemine neile delegeerida, nii nagu Kaupo jääb kolme ülejäänud semgali vanemat käskijaks. Selline reform hoiaks kuninga aega kokku ning sedalaadi koonusekujuline riigistruktuur meeldiks küllap ka Sipelgale.

 
1245. aastal jõuab Räval taas jõukuselt Lõuna-Eestile järele. Linnuseehitamine tähendab puudelangetamist ja raiesmikel saab pidada põldu. Veel enne, kui linnus päris valmis saab, hõivab Satatieto kõige kõrgema kaitsetorni ja rajab sinna tööruumid. Nüüd näeb teda all-linnas veelgi harvem.

Prints Rauha asub samal ajal Mikko käe all õppima samasuguseks sõjameheks, nagu olid tema vana- ja vaarisa. Troonipärija kuulab vana sõduri meenutusi suure põnevusega.

Ent kuningas ei unusta ka Voittot, võttes poisi kasvatamise vahepeal koguni enda peale. Väga kaua see pedagoogiline katsetus siiski ei kesta. Mudilane, kelle "susistav" kõnehäire kuningat ärritab, antakse tema arvukate vanatädide ja teiste naissugulaste hoole alla, kes kurva sünnilooga poisikest igatpidi hellitavad.

Mongolite 13-aastast khaani Tšilaguni süüdistatakse oma venna tapmises. Vastavalt mongoli kommetele ei tohi khaanide verd valada, seetõttu lahendatakse pärimisvaidlusi seal sageli selgroo murdmise teel.

Mõned hääled nõuavad noore khaani hukkamist, kuid seletan Satatietole, et olen mitmel põhjusel selle vastu. Esiteks ei tea me täpselt mongolite jurtades juhtunut, teiseks pidid surmaotsuse tegelikeks langetajateks tõenäoliselt olema alaealise khaani nõuandjad. Mis kõige tähtsam, sellised protsessid ei loo juriidilises mõttes soodsat pretsedenti. Paljud isehakanud seadusetundjad mõistavad kuninga otsuse salaja hukka.

Seniks, kuni semgalite pealikud meie käsku kuulavad, saadame lõunasse teele Minski ja Turovi maleva. Nende eesotsas on Kaupo pojad, lõbus kehkenpüks Kerstigens ja osav väejuht Nameisis. Nad vallutavad 1246. aastal Kiievi ja rüüstavad seal põhjalikult. Kuna vürst Konstantin ikka veel rahuga ei lepi, liiguvad kaks malevat edasi lõuna poole. Alloleval joonistusel on näha ka salka mongoli palgasõdureid, kes semgaleid sõjakäigul kergeratsaväena abistavad.

Sergei Pozniak, "Tormijooks Kiievile, 1240" (2006)