Kohe, kui Satatieto on täisealiseks saanud, kuulutab ta välja reformid. Esiteks, Kalevi tiitli võib pärida ainult Kalevi meesliinis järglane. See tähendab, et Tura poeg Ahma ja Karaciku poeg Dovjat jäävad pärimisõigusest ilma.
Teiseks, kuna meie suurvanem taotleb nüüd juba avalikult Soome kuningakrooni, ei saa me enam jätkata provintsliku tavaõiguse seaduse - seadusetuse - järgi ja vajame paremat süsteemi, mille aluseks on tugev, hästi korraldatud ja eelkõige lahinguvalmis ülikkond. Kuna see otsus tõotab tuua suurt nurinat eelkõige talupoegade, aga ka linlaste ja manatarkade seas, kaotame ühtlasi pikemaks ajaks talupoegade riigimaksud, kärbime aadlike ja linlaste omi ning jagame tarkadele rohkem ohvriloomi. Tavalisel puhul süüakse ohvriloom või toiduand pärast teatud osa ohverdamist ühiselt ära (inimohvri puhul küll enamasti mitte). See pakub santidele ja vaestele tõhusat söögilauda.
Kolmandaks - kuna läbi kalevi kõlab jumalate hääl, on kalevi isik püha ja tema on kogu riigikorra aluseks. Kes teda teenib, seda ülendatakse, kes temale vastu hakkab, see lömastatakse nagu tigu.
Muidugi tekitavad reformid teatud protesti, aga seda küllaltki vähesel määral. Ilmselt aitas siin kaasa ka kolmanda punkti sõnastus. Satatieto teab, kuidas oma tahet maksma panna.
Kuuldused Satatieto vägevusest on selleks ajaks kaugele levinud ja meelitab ligi putukaid, kes selle paistel end soojendada tahavad. 1233. aasta lõpus jõuavad kohale rahavahetajad ja liiakasuvõtjad, kes panevad Novgorodis oma kulu ja kirjadega püsti riigi esimese panga.
Peagi selgub, et võõrad tõid endaga kaasa tapva haiguse.
Kui ristisõda on peaaegu võidetud, saab Rootsi vana kuningas Jon Knutsson saratseenide vastu võideldes haavata ja heidab hinge. Tema pojal Emundil tuleb hakata koduste küsimustega tegelema. Novembris 1233, mõned päevad pärast seda, kui Prantsusmaa saab rahulepinguga endale Jeruusalemma, lööb Rootsi riigist lahku Emundi vennapoeg, Tavasti krahv Kettil.
Haistame siin kohe võimalust. Kuna Rävali malev vajab veel taastumist, antakse Tavasti allutamine ülesandeks Södermani vanemale Valtale. Meie tegevus hakkab üha enam meenutama tagurpidi ristisõda, ainult et meie lubame enamasti vaenlastel endaga liituda ja ristivee vabatahtlikult maha pesta. Sellega kaasneb tülinat, aga pikas plaanis toob see loodetavasti kasu.
Eriksättenite võsu ei suuda vastupanu praktiliselt osutada ja märtsiks on Tavast meie vasall.
Mina olen vahepeal siin-seal ringi lennanud ja vallaliste neidudega tutvunud, et Satatietole sobivat kaasat valida. Pika sõelumise peale vastab minu karmidele nõudmistele ainult üks: Leedu vanema Svitrigaila õde Birute.
Kutsututest jätab ainsana pulmapeole tulemata Valta, kes tunneb, et Soomes võiks veel veidi tööd teha. Sõltumatut ja kaitsetut Kajaani maakonda Tavastist põhjas valitseb Rootsi kuninga vanim poeg Erik. Kui me suudaksime selle mehe enda nõusse pöörata, hakkaks Rootsi troonil tulevikus istuma Thori ja Odini kummardaja ning neoviikingitest saaksid meie loomulikud liitlased. Vastupanu, mida Eriku mehed osutavad, on üksnes sümboolne. Millegipärast aga on kahe surmapõlgurist Kajaani rüütli ja nende sõjasulaste tükkideks raiumist kuidagi liigutavam vaadata kui lahingut, kus tapetakse tuhandeid. Suur verevalamine muudab meid kaledaks, väike ergutab meeli.
Mõned kuud hiljem, kui Valta mehed on koju läinud, püüab Tavast meie ikke maha heita, aga rahustatakse taas maha. 1235 kordub sama lugu Kajaanis. Mis parata, ilma sõdalasteta sõdu ei võideta, ole sa Kanuti lapselaps või mitte.
Satatieto saab peagi teada, et Birutel on üks pisut liiga lähedane sõber. Ta reageerib endale omase tarmukusega ja tähtsusetu konkurent kaob igaveseks.
Kõigist võimalikest lahendustest otsustavad tema palgatud mehed uputada Hintsa-nimelise rivaali koos kaubalaevaga, mis teda Saaremaalt mandri poole viib. Mõrva kinnimätsimine - veretasu maksmine poolesaja süütult hukkunu eest, laev peale selle - läheb meile kokkuvõttes sadu kordi kallimaks kui tegu ise. Palun kalevit härdalt, et ta edaspidi sellisel juhul kohe minu poole pöörduks.
Ta on hea poiss, lihtsalt nooruslikult tormakas. Õnneks on Virumaa vanem Ensio praeguseks juba surivoodil ja vähemalt tema kõrvaldamisega ei pea me enam pead vaevama.
Igal juhul tundub mulle, et Satatieto viimane küpsuseksam on nüüd sooritatud. Eestimaa hertsog ja tulevane Soome kuningas in spe on üks sädelevama mõistusega noori õpetlasi, kes minu käe all kunagi kasvanud on.
Ta on läbi lugenud kõik meie raamatukogudes asuvad teosed (peale teatud salamärkmete, mida ma kirjutan ainult jumalate silmade jaoks). Kui saatus aastaid annab, kirjutab ka ta ise ilmselt mõndagi lisaks. Rääkimata juba Satatieto nimelisest saagast, mis tõotab tulla paksem kui Tapani oma.
Siin on meie maavanem ühel illumineeritud käsikirjal, kirjutamas alla Soome ühendamise hartale.
Koos Jaloga panevad nad kokku aukartustäratava dokumendikuhja, mis käsitleb estide ja nende vanemate põliseid privileege Barbari mere ida- ja kirderannikul. Pildil kuulab meie saadikute selgitusi Rostovi vürst, kes näoilme järgi otsustades ei ole kuulduga eriti rahul.
Sama aasta juulis tungib Smolensk taas Vitebski maakonnale kallale, sedapuhku koos piirkondliku suurvõimu, Rostovi vürstiriigiga. Nii kaugel lõunas asuvat provintsi pole meil enam mõtet hoida. Pealegi on nõuandja, kellele Tapani ta omal ajal kinkis, ammu surnud. Tulgu Vitebski lapsvanem Balgor parem Rävalasse prii kosti peale. Kui ta väärt mees on, leiame talle ehk ka rakenduse. Suve lõpuks on Vitebski linn liidetud Smolenski aladega.
Oktoobris 1234 kuulutab meile aga sõja Beloozero vürst Vladimir, kes tahab vallutada Novgorodi. Siin tuleb meil tahes-tahtmata vastu hakata. Rahapuudusel piirdub meie põhimalev esialgu vaid 3000 liivlase ja ühe pealikuga, kes väärib kümmet tuhandet meest.
Meie mareschallus Asikko juhib Novgorodis sissivägesid, kes ilmuvad, löövad kiiresti segadussesattunud sissetungijaid ja kaovad uuesti metsade hämarusse. Sedalaadi sõjapidamine ei lähe meile midagi maksma, aga läheb kalliks venelastele.
11. novembril 1234 laseb Satatieto pealinnas sisse seada midagi kristlaste militaarse rüütliordu sarnast. Kalevi Vardjaks saab astuda ülikusoost ja puhta nimega mees, abiellumine on muidugi lubatud. Vardjaseisus hõlmab muidugi kõiksuguseid privileege, sealhulgas elukestvat sõjamehetreeningut, aga ka rangeid nõudeid - näiteks kahevõitlusekutse tagasilükkamine toob kaasa väljaheitmise ja surmanuhtluse. Kahevõitlusekutse esitamiseks pead sa aga kolme manatarga ees oma vaenu leppimatust kinnitama ja nii edasi. Vardjaks võib saada ka alamast soost mees, kes lahingus või mujal erilist vaprust üles näitab. Esimeste Vardjate seas annavad vande meie marssal Asikko, Södermani vanem Valta ning Hopjori Mikko koos vennapoeg Toikkaga, kes kasvas üles Rävalis. Mikko on mulle eraviisiliselt korduvalt öelnud, et kui Cileni röökimine tal silme ees lõplikult mustaks lööb, astub ta hoopis hertsogi enda teenistusse, kuigi on tema ema rohkem kui kakskümmend aastat ustavalt teeninud.
Aga tagasi sõja juurde. Mikko tungib oma meestega põhja poole Oneega järve äärde ja näitab venelastega kohtudes üles oma tavalist tarmu.
Pärast kassi-hiire mängu läheb Asikko viimaks Novgorodi all vastamisi Vladimiri põhivägedega.
Enne, kui seis jõuab väga hapuks minna, saabub Stara Russast kiiruga kokku klopsitud abivägi eesotsas Hopjori Toikkaga. Neid pole palju, aga nende tulek on otsustava tähtsusega.
Võimalik, et noorel Toikkal on varemgi mehi juhtida lastud, aga mitte kunagi nii tähtsas lahingus. Ta ei jää võimetelt isegi Mikkole palju alla. Lahingu viimase vastase tapab ta juhuslikult korjatud roikaga. Sellest ajast peale hakatakse puutüve küljest murdunud juppe nimetama ka toigasteks. Toikka isa nimetab ennast Hopjori vanemaks, aga sellel on tänapäeval väga vähe tähtsust.
Veebruaris on Mikko Oneega-äärse linnuse piiramise lõpetanud. Sealne saami soost lapsvanem põlvneb väärikatest esivanematest, kes on järve ääres aastasadu valitsenud. Tema nõuandjad ei vaidle vastu, kui nende pealik annab Mikkole kui Vardjate esindajale lubaduse Eestimaad truult teenida. Mõned kuud hilem peseb ta maha ka ristivee. Sellega on (esimene) sõda Beloozero vastu praktiliselt lõppenud ja varsti sõlmitakse "valge" rahu.
Ükskord jääb Birute pilk ühele Rävalis ringihulkuvale kehkenpüksile liiga kauaks pidama. Satatieto ei hiilga diplomaatilisusega (kui ta seda just ei soovi) ja küsib, kas Birutele meeldiks näha seda meest puu külge naelutatuna. Naine saab nähtavasti vihjest aru ja hakkab sünnitama. Tulemus on küll nigel, kuid see pole tema süü.
1235. aasta suvel variseb Skåne piiskopiriik kokku ja tema aladel võtavad taas võimust paganad.
Koola poolsaarel valitseb aga üks kristlasest ülik, kes näeb selles enda võimalust ja vallutab Kemijoki suudmealal asuva linnuse. Meie vanem sellega muidugi ei lepi ja saadab teele oma malevad - Asikko tarbatlastega ning viru vanem Kolli oma meestega. Omaenda esimesi lahinguristseid lükkab ta edasi ajaks, mil hakatakse viima täide Musta Toonekure soovi ja vallutama Vitebski vürstilt Viru-taguseid alasid. See sõjakäik lõppeb kuidagi kentsakalt: me suudame alistuma ja hertsogiriigiga ühinema sundida ülbitseva üliku poja Andrási, kes vallutatud linnuses pesitseb. Aga enne, kui jõuame tema isani, maabuvad linnuse jalamil meremehed, kes on sõitnud siia Musta mere äärest Gruusiast. Ja võtavad, raisad, Koola poolsaare hoopis omale!
Ometi tuleb öelda, et kuigi lapsvanemana on Satatieto kaotanud kontrolli Ölandi, Velikije Luki, Pihkva ja Vitebski üle, siis täiseas on ta allutanud samuti neli provintsi. Kõik need on küll sama vaesed ja kõledad kohad kui Öland, nii et vahetuskaup võib tunduda vilets. Kuid vanema nõuandja Jalo arvab, et meil tuleks vallutada veel kolm-neli, kõige rohkem viis sellist tähtsusetut tugipunkti ja siis võib Satatietot juba avalikult Soome kuningaks nimetada. See on veel kauge miraaž, kuid ometi - neli provintsi kolme aastaga. Kas meie karmikäeliselt valitsejalt võiks keegi nõuda enamat? Jah, ütlevad jumalad; me soovime troonipärijat. Siin on meie troonipärija! Ema nimetab ta Rauhaks, lootes, et poja valitsusaeg tähendab riigile rahuaega. Satatieto puhul, kes kavandab juba koos Vardjate vanematega järgmist sissetungi, oleks selline lootus küll täiesti asjatu.
Soome poliitiline liigendus on alljärgnev. Koola poolsaar kuulub Gruusia kuningriigile. Läänes kuulub Österbotten nüüdseks tugeva (aga mitte meist tugevama) Taani koosseisu. Satakunta on märgitud pea samavärvilisena, aga on tegelikult Novorodi vasall. Päris-Soome kuulub Rootsile, kes on Taanist pisut nõrgem. Läänes tasub tähele panna Karjalat, mis on kristliku vanema all, kuid täiesti kaitsetu. Savolax sellest lõunas kuulub tühise Galitši suurvürstiriigi alla. Uusimaa idaosa (mida rootslased kutsuvad Viborg) on aga ikka veel paganate käes. Omaette enklaavina eksisteerib veel Taanile kuuluv Kexholmi piiskopkond, lõunas tulevad juba Novgorodi alad nagu Pihkva ja Vadja. Soome on nagu noppimiseks välja pandud maasikavälu. Praegu pakub meile aga kõige suuremat huvi väike maanukk Vadjast lääne pool, mis on praegu Vitebski suurvürsti käes.
Veel paarist olulisest mehest, enne kui selleks korraks lõpetan. Uss Ensio on surnud, aga Satatietol ja Valtal on juba uus ühine vaenlane - Uusimaa vanem Magnus. Pole talt küsinud, kust ta selle haava sai, aga loodame, et ta sureb sellesse.
Sõjakäigust Vitebski vürsti vastu oleme teavitanud ka oma parimat liitlast ja naisevenda, leedulaste vürsti, kes on Satatietoga umbes üheealine. Nad on ka igas muus mõttes sarnased, välja arvatud selles, et Svitrigaila on edev, aga Satatieto eelistab kuulsusele võimu. Nojah, eks ole kuulsus teda saatnud kogu selle aja, mida ta mäletada suudab.
Ja viimaks Taani kuningas. Tahtsin teda lihtsalt näidata. Temaga ühes ruumis viibides võid hakata uskuma, et Jeesus on päriselt elus ja ifriidid ei viinudki teda Marsi-nimelisele tähele, nagu see tegelikult juhtus.
No comments:
Post a Comment