XXVII - ei anta rahu Rauha riigile (1262-1265)

Kristuse nägemus ilmub erakmungale. "Püha Graali ajalugu", 14. saj algus

Kuigi kõigi märkide järgi on Suur-Soome kuningas tugevam kui ükski tema eelkäijatest, paistab mingi võimas jõud talle vastu töötavat. Näiteks lööb ilma erilise põhjuseta kuningriigist lahku Kemi katoliiklasest vanem, ungarlane Kálmán. On küll tõsi, et Lapimaa on strateegiliselt sedavõrd tähtsusetu, et sündmus jääb Rävalis praktiliselt märkamatuks.

Selle asemel arutatakse pealinna kõrgemates kihtides kuulduste üle, mida häbiga Eestisse naasnud Tšilagun levitab, et ennast huvitavamaks teha. Mongoli khaani teooria järgi on prantslased leidnud üles kristlaste paljuotsitud Püha Graali, mis omakorda on üks paljudest nimedest, mida Sampole aegade jooksul antud. Jääb lahtiseks, milline Graal õigupoolest välja näeb, on see karikas, veskikivi või hoopis mõõk, samuti on teadmata, millist kasu see omanikule toob. Äärmuspaganate seas levivad igatahes jutud, et Sampo nõidusega relvastatud kristlased on nüüdsest peale võitmatud. Ja see, et kuningas ei kiirusta alusetute kuulduste peale üle seitsme maa ja mere tormama, tähendab nende jaoks muidugi, et Rauha ei hooli oma alamate saatusest ega jumalate vihast.

Seda, et Rauha eelistab kõverate jalgadega mongoli penile pigem oma kuninganna seltskonda, on talle siiski raske ette heita.

Revalis areneb aga rõivatootmine. Esmakordselt ilmuvad eestlaste riietele nööbid. Ketrustööle värvatakse appi nii jõed kui hobujõud.

13. sajand

Kerkivad töökojad on hilisemate manufaktuuride eeskäijad. Majanduses muutub järjest tooniandvamaks käsitööliste klass. Erinevalt ümbruskonna talupoegadest, kelle olukord on täiesti trööstitu, õnnestub linlastel oma privileege mingil määral aadli ja vaimulike eest kaitsta.

1263. aasta suveks on Tšilaguni täht loojunud. 30-aastane mongol tuuakse taas kord kohtu ette ja seekord mõistab kuningas ta süüdi. Otsusel on vähem pistmist khaani väidetavate kuritegudega kui asjaoluga, et ta on Soome suurvanema Svjatoslavi vastu mässanud ning hiljem oma kuulujuttudega kuninga enda autoriteeti õõnestanud. Surmaotsus viiakse täide raskendavatel asjaoludel.

Piinamise käigus ilmneb mongoli karjetest hirmutavaid fakte. Selgub, et Ämblikuvõrk, mille teenriks ta ennast tunnistab, pole kunagi olnud päriselt välja surnud ja nüüd on liikumine tänu Rootsi uue võimukandja heldele toetusele taas jalad alla saanud. Tänu nuhi paljastamisele jõuame parasjagu valmistuda sõjaks, mis vähem kui aasta hiljem vältimatult valla puhkeb.

Kolme kohaliku provintsi - Ida- ja Lääne-Götalandi ning Dalarna - malevatel tuleb vaenlase vägesid kinni pidada, kuni Gotlandilt ja Eestist abi tuuakse. See on hea ettekääne mainida siinses kroonikas möödaminnes ära Kaleva, kuulsa sõjamehe Satakunta Valta poeg ja Södermani praegune hertsog.

Soomes asuvaid Rootsi alasid asuvad ründama kuninga äi Svjatoslav ja tema pojad Vladimir, Mihhail ja Dmitri, kelle vahel ta õigusjärgsetelt vasallidelt konfiskeeritud alad ära jaotas. Vanim poeg Dmitri on kuningast paar aastat noorem, kuid peaaegu sama hea väejuht. Kui ta kunagi tulevikus soomlaste vanema aujärjele tõuseb, tähendab see äärmuspaganate partei jaoks järjekordset võitu.

Rävalist asub üle mere teele ka Rauha isiklik malev, kes on nüüd varustatud uudse raskerelva - mangonelliga. See peaks aitama kindlustel kiiremini langeda.

Rauha paremal käel tuleb kaasa saarlaste uus vanem, hiljuti lahkunud Armase poeg Hintsa.

Enne, kui Rootsi kuninga mehed jõuavad oma väesalku koondada, ründavad paganlikud kaasmaalased neid korraga Västmanlandis ja Närkes, lüües vaenlase strateegilised plaanid sassi.

Närkes võitleb samal ajal 6000 Ida-Götalandi meest 4000 kristlase vastu.

Kesakuu jooksul otsustatakse sõja saatus. Kajaanis vaenlase kindlust piirama asunud Dmitri ja Mihhail kutsuvad kohale krati, et see viiks nende vastu võideldes langenud kristlasest lossivalitseja pea koos õnnesoovidega kuningale. Mereteel viibiv Rauha palub kinkijaid tänada ja viskab pea merre, et ka Ahti saaks väheke tähistada ja aerud-purjed ikka Rootsini vastu peaksid.

Juulis liidab Södermani hertsog Västmanlandi maakonna enda valdustega. Üksteise järel vannuvad Rauhale truudust Kajaani, Päris-Soome (ehk Finlandia), Värmland, Ahvenamaa... Kuningas alistab eestlaste maleva eesotsas isiklikult Upplandi piiskopi ja osaleb enne Gästriklandi vallutamist juba teist korda lahingus, lüües rängalt rootslasi.

Kätteteenitud võitu nautimast segab teda vaid keskmise poja surm.

Sõjakäigule kaasa võetud pisike Ahma küsib, kas jumalad siis ei valvanud Oivat, kui too haigeks jäi. Rauha vastab midagi selles vaimus, et ju oli jumalatel mujal tegemist ja kõiki inimeste muresid ei saa ka nende kaela veeretada.

Kuningapoeg, kes on maimukesest peale haruldaselt jonnakas ja visa, otsustab, et nüüd mängib ta ellujäänud venna ja teiste poistega koos nii palju, kui vähegi saab - muidu kolivad ka Toonelasse, nii et ei jõuagi teistega õieti rääkida. Ja jumalad? uurib isa vastu tahtmist muiates. Jumalad võivad ka meiega mängida, arvab Ahma. Juhul, kui nad tahavad. Küllap on sul selles õigus, arvab Rauha ohates.

1265. aasta jaanuaris sõlmib kuningas Alv kuningas Rauhaga häbistava rahu, mille kohaselt jääb ligi pool Rootsit Suur-Soome riigi koosseisu. Pärast seda juhtub üks väike ime. Vardjate auvanem Asikko, kes on noorena kahevõitlusel saadud haava pärast põdenud viimased veerand sajandit, viskab ühel hommikul kargud minema ja on valmis kasvõi kohe hobuse selga ronima. Kuningas lubab, et kui peaks taas puhkema suurem sõda, on Asikko-sugune väepealik sinna kindlasti oodatud.

Asikko naine on muide Södermani hertsogi õde.

XXVI - Rauha kauneimad aastad (1259-1262)

Prantsusmaa, 13. sajand

Ühel eriti raskel talvehommikul, millalgi pärast nääre ja sellele järgnenud joomatuure, heidab Rauha I näoli hange ja puhkeb kassiahastusest nutma.

Kõik pudeneb justkui näppude vahelt. Sügisel oli Tšernigovi vürst jälle semgalitega riidu alustanud, Rauha aga otsustas jälgida oma mittevahelesegamispoliitikat ja nüüd ütlevad nõunikud, et ilmselt oleme Koiva-tagustest aladest varsti ilma. Rauha taipab esimest korda elus, et kui ta tahab oma pojale üldse midagi pärandada, siis ei saa ühelegi kallaletungile vastamata jätta. Ta tõstab mõõga ja vannub, et ehkki eestlased on rahumeelne rahvas, hävitab kuningriik kõik kiskjad, kes tema küljest tükke tahavad rebida. Kevadel 1259 alustavad lõunapoolsed paganad Rauha käsul vasturünnakut. Mõne kuu pärast lepivad tšernigovlased ja nende liitlased serblased rahuga, tõmbudes tagasi oma territooriumile.

Rauha jätkab riigi ümberkujundamist sipelgapesa koonusekujulise mudeli järgi: kõige tipus kuningas, tema all hertsogid ehk suurvanemad, nende all maavanemad ehk krahvid, nende all ülikud ja jõukad maaomanikud, kes valitsevad oma maksualuste ja pärisorjade üle, lisaks veel eraldi kategooriatena linnad ja manatargad, kelle täpne seisund aadli suhtes on lõputute vaidluste allikaks. Eestimaa hertsogi tiitel läheb ühele kuninga usaldusalustest, Saaremaa ja Dalarna vanemale Armasele. Sellest võib ühtlasi järeldada, et vähemalt Rauha ei usu, et saarlastel võis tema isa surmaga midagi tegu olla. Viru vanemasugu on nüüd Saaremaa vasall.

Kui poolvend Voitto preislaste juurest tagasi tuleb, kohtleb Rauha teda nagu tõelist kalevipoega. Leidub küllaga kiuslikke sosistajaid, kes seda vennaarmu maha laidavad.

Kuningas pole muidugi joomist täielikult maha jätnud, aga nüüd näeb ta ka selgeid päevi. Ja selliste silmadega enda ümber vaadates avastab ta äkki kõikjalt sõpru. Eelkõige taipab ta, millise suurepärase naise jumalad talle Premislava näol välja valisid. Enam kunagi ei kavatse ta kellegi teise suunas vaadata. Või kui vahel harva ehk, siis vähemasti õhtuks on ta alati kodus tagasi.

Tõepoolest taipab Rauha nüüd viimaks, et praegu on tema elu kõige õnnelikum aeg.

Tänu äia kavalale nõule paranevad ka suhted semgalite pealiku Nameisisega.

1260. aasta 5. augustil sünnib kuningapaarile veel üks poeg, kelle nimeks saab Oiva. Heade uudiste rida katkeb alles siis, kui meieni jõuavad kuuldused Rootsis toimuvatest sündmustest. Pärast viikingikuningas Eriku surma on troonile tõusnud tema pojapoeg Alv Eriksätten, kristlasest nolk, keda tema õrna tõttu ei jõutud ümber harida. Esialgu on kristlased kuningriigis vähemuses, aga Rootsi paganlikud krahvid on harjunud tuule järgi purjetama ja avastavad enda südames ilmselt peagi taas Jeesuse.

Järgmisel aastal hakkab Tavasti vanemaks tõusnud mõrtsukas Tšilagun oma isanda, kuninga äia vastu mässama. Tema maad konfiskeeritakse Soome hertsogiriigi kasuks. Mongolite endist vanemat pole enam põhjust hellitada. Stepirahvaste uus invasioon paistab lõunas esimest korda tulemusi andvat, nii et Kaspia järve kallastel on võimu võtmas uus paganlik kuningriik - meie suhtes loodetavasti sõbralik ning igal juhul liiga kaugel, et Eestit ohustada, ent piisavalt lähedal, et strateegilist kasu tuua.

Isegi kuuevarbalised otsustavad Riia juures mässama hakata. See annab Rauhale võimaluse ennast esimest korda (kui tahes tühises) lahingus näidata ja noore Riia linna koos ümbritsevate aladega enda omaks kuulutada.

 Rävala maleva relvastus on nüüdseks absoluutselt elitaarne.

 Eriti hirmuäratav on täisturvistes ratsavägi, nii raske kui kerge. Kuningas istub ratsul nagu kukk väraval ja rõõmustab oma kuulsusrikka võidu üle.

 Riia alistamist tähistatakse Revalis uue kindlustevööndi sisseõnnistamisega.

 Via link

25. juunil 1262, parasjagu siis, kui troonipärija Ahma õuekrati isiklikus tornis õppetundidega alustab, sünnib talle vend, Rauha ja Premislava kolmas poeg Tuokki.

XXV - magister mundi (1253-1257)

British Library Medieval, Additional 27695, c. 1330-40

Rauha ja Premislava pulmast tuleb Rävali ajaloo kõige vägevam pidu. Vaagnatel suitsevad erinevad lõhna- ja uimarohud. Voolab mõdu, vein ja õlu, samuti mõduga tembitud ürdisegu, mis mõjub veinist isegi joovastavamalt ja aitab kergemini märgata laudade kohal tantsivaid pulmahaldjaid. Noor peigmees joob ennast sea moodi täis. Premislava peab ta ise voodisse vedama, kus Suur-Soome impeeriumi valitseja öö läbi oigab ja kõõksub. See ei ole ajaloo kõige ilusam pulmaöö, aga malbe kuninganna ei pahanda. Rõõmustab ka kuninga õemees Kökötšu, sest paganlikud valitsejad toovad Rauhale palju hinnalisi kingitusi ja nende abil saab uuesti lõkkele puhuda sõjaleegi Smolenskis.

Teel sõjaväljale juhtub Kökötšu juhitud väesalgaga aga äpardus. Mongol läheb võõras metsas jahti pidama ja langeb Moskva lähistel kohalike röövlite varitsuse ohvriks. Ta püüab küll minema ratsutada, aga murrab oma hobuse jalad, hea veel, et endal luud-kondid terveks jäävad. Tusaselt maksab Rauha õemehe lunaraha kinni.

Eestimaa ülikud muutuvad järjest jõukamaks ja mõjukamaks. Hiljem kirjutavad poliitilise ökonoomia klassikud, et Satatieto I valitsusajal ei pandud alust mitte üksnes Suur-Soome riigile, vaid kiirendati ka varanduslikku kihistumist ja aadli ning teiste seisuste vahelise lõhe süvenemist. Kalevi-aegne tavaõigus on unustatud ning feodaalisandate kirjutatud õigus täidab ainult üht eesmärki: aristokraatlike maaomanike privileegide laiendamine ja põlistamine. Ajaloo seaduspära tõttu tärkab linnades kunagi arvatavasti uus jõud, käsitööliste ja kaupmeeste baasil tekkinud kodanlaste klass, aga sinna on veel päris palju aega.

Nagu juuresolevalt tinglikult tabelilt näha, on aadlil Rävalis 1253. aastaks juba erakordselt palju mõjuvõimu, samal ajal kui vabade talupoegade, maatameeste ja uue seisuse - pärisorjade - olukord järjest halveneb. Kagu-Eestis on lihtsate maameeste seis veelgi halvem, ent aadlike asemel on seal jäme ots Tarbatu ja Otepää rikaste kaupmeeste käes.

Sel sügisel läheb Toonelasse tukkuma Hopjori Mikko (1190-1253), rootslaste ja venelaste hirm, paljude kuulsate ja unustatud sõdade veteran, paganliku rüütli ideaali kehastus.

Tal jääb napilt nägemata päev, mil Smolenski häbistatud suurvürst Rauhale truudust vannub.

Enne, kui aasta lõppeb ja minu 73. sünnipäev kätte jõuab, saab kuningas jagu pikalt vindunud haigusest. Hea õnn saadab Kalevite koda tänavu igal sammul.

Ent ei anta rahu Eestimaale - järgmise aasta hallade saabudes kuulutab Tšernigovi vürst Rauhale sõja. Kristlastele teeb ilmselt muret, et pärast Galitši vana valitseja surma on seegi väike vürstiriik paganliku impeeriumiga liitunud.

Kökötšu, kes juhib sõjas pihkvalaste väesalka, jutustab hiljem õukondlastele tähtsamatest lahingutest, mis toimuvad peamiselt Tšernigovile kuuluvatel leedu ja vene aladel. Muus mõttes jääb Räval alamõõdulise vaenlase vastu peetavast sõjast täiesti puutumatuks, ka eestlaste malev jääb kodumaile puhkama. 

Kuulsaid mehi saab selles sõjas surma kaks. Leedus hukkub semgalite suurvanema noorem vend, Polotski vanem Vykintas. Meil jälle õnnestub 1255. aasta juulis toimunud suures Mstislavi lahingus tappa 300 raudrüütlit ja 6000 družinnikut koos Mstislavi vürsti Svjatoslavi endaga.

Pärast rahu sõlmimist jäävad Suur-Soome koosseisu Mstislavi, Skalva (ladinapäraselt Scalovia) ja Jatvingia provintsid. Nende vanad valitsejad - jõuetud naised või mudilaseeas lapsed - säilitavad tiitli, kuid pole mõtet jumalate aega nende tühiste tegelaste tutvustamisele raisata.

Mstislav 12. sajandil. Via link

Tänu Galitši liitumisele ulatub impeeriumi lõunapiir nüüd peaaegu Musta mereni. Vaatamata sellele, et lõunapoolsed provintsid on Rävali jaoks absoluutselt tähtsusetud, pole arvata, et me neist niipea ilma jääme - paistab, et riigi kooshoidmiseks piisab nüüd riigi enda massist.

Selle sõjaga Tšernigovi vastu (1254-1255) on Rauha kõik küpsuseksamid sooritanud. Kuigi ta pole ise üheski lahingus võidelnud ja tõenäoliselt ei peagi võitlema, nimetatakse teda lipitsevalt üheks Rävali sõdurvalitsejatest, kolmandaks pärast Kalevit ja Kalevipoega.

Kuid on tõsi, et 18-aastane strateeg on Caesari ja teiste klassikute teoseid lugedes palju kasulikku kõrva taha pannud.

1256. aasta 20. jaanuaril sünnib kuningriigile kauaoodatud pärija. Poisi nimeks saab Ahma, kuna ta kasvatab hambad teistest lastest varem ja ründab nendega raevukalt emarinda. Tulevikus hakkab ta samamoodi õgima kristlikke riike.

Nüüd, kui ta on enda meelest kõik mõeldavad kohustused Eestimaa ees täitnud, lööb Rauha valitsemisasjadele peaaegu täiesti käega. Ta teeb Satatieto tornist endale mõnusa joomis- ning hooramispesa, kus liigub kõige kahtlasemat sorti mürtsumehi ja langenud linnatüdrukuid. Harva näeb noor kuningas nüüd enam selget pärastlõunat. Heasoovijad ja lipitsejad ütlevad, et valitsejat vaevab melanhoolia. Aga mina tean inimesi juba piisavalt hästi, et öelda: Rauha naudib lodevat ja kõlvatut elu, ta on leidnud oma koha päikese all, kus ta ei kavatse enam midagi muuta. "Printsi saite, impeeriumi saite, mida te, kuradid, minust veel tahate!" karjub ta ühel nõukogu koosolekul, kuhu ta suure nurumise peale kohale meelitati.

Kui Kökötšu kaaskondlased mõrvavad ühe noore eesti üliku, kes väepealikuga nugade peal on, kehitab kuningas lihtsalt õlgu, sest mongoli väepealik on talle vajalikum kui õnnetu kaasmaalane.

Pagulusse läheb hoopis mõrvatud mehe lesk. Kogu lugu käib kuningakojale rängalt au pihta, aga Rauhale on see kui hane selga vesi.

Rauha äi Svjatoslav on rumal, aga kaval ja julm mees, kelle sõnal on valitseja juures mõju.

Varsti kuulutab kuningas oma äia kogu Soome suurvanemaks. Kohe pärast ametissesaamist asub too vasallide maid konfiskeerima, ajab vanad ja kuulsad suguvõsad Tavastist, Viiburist, Kexholmist ja Savolaxist maapakku ja jagab vanemakohad enda poegadele ja lähikondlastele. Asjade selline käik tuleb kuningale veidi ebameeldiva üllatusena - eriti Viiburi vanem Havu Akseli on meile alati ustav olnud -, aga siis kehitab ta taas õlgu ja leiab, et ju ongi niimoodi parem.

Üllataval kombel otsustab Rauha oma poja kasvatamisega ise tegeleda. Joodik ja hoorajääger ei ole väiksele poisile ehk kõige parem eeskuju, aga kuningannal on siiski hea meel, et mees lapsega tegeleb.

Aastane laps käekõrval, taarub Rauha ühel päeval Rävali turuväljakule ja nõuab röögatades tähelepanu. Kui platsile on langenud vaikus, luksatab kuningas ja vajub mõttesse. "Mina olen zitabea," teatab ta siis. "Ma olen zitt kuningas, aga seda ma teile, raisk, ütlen. Sellest poisist, tra, vat sellest väikesest tatist saab ükskord uus Makedoonia 'zander! Ma tean, mina olen lits mees ja joodik ja üldse. Aga on teil millestki puudus?" Ta näpistab üht kaupmeheprouat põsest. "Olete siin ennast kõik paksuks söönud ja lähete veel paksemaks. Sest seni, kuni kestab Kalevi veri, elab Eestimaa nagu Vanataadi selja taga. Venelased, rootslased, preislased, semgalid - minu poolest võivad need nugised ennast sohu uputada. Aga Eestimaale mina liiga teha ei luba. Saite aru või? Ja nüüd kaduge minema. Kus mu saapad on?" Kuningas teab, kuidas oma rahvaga rääkida ja usaldus tema vastu kasvab.

1258. aastal saabuvad kõikjal riigis kanda kinnitanud rahavahetajad viimaks ka Rävalisse.

Kuningas annab juutidele pealinnas elamiseks ja kauplemiseks omaette kvartali ja laseb neid kohelda nii nagu teisigi Rävali rahvaid. Seda loetakse Põhja-Euroopa panganduse tekkeks.

Prantsusmaa, ca 1270