Wednesday, July 16, 2014

XXVII - ei anta rahu Rauha riigile (1262-1265)


Kristuse nägemus ilmub erakmungale. "Püha Graali ajalugu", 14. saj algus
Kuigi kõigi märkide järgi on Suur-Soome kuningas tugevam kui ükski tema eelkäijatest, paistab mingi võimas jõud talle vastu töötavat. Näiteks lööb ilma erilise põhjuseta kuningriigist lahku Kemi katoliiklasest vanem, ungarlane Kálmán. On küll tõsi, et Lapimaa on strateegiliselt sedavõrd tähtsusetu, et sündmus jääb Rävalis praktiliselt märkamatuks.


Selle asemel arutatakse pealinna kõrgemates kihtides kuulduste üle, mida häbiga Eestisse naasnud Tšilagun levitab, et ennast huvitavamaks teha. Mongoli khaani teooria järgi on prantslased leidnud üles kristlaste paljuotsitud Püha Graali, mis omakorda on üks paljudest nimedest, mida Sampole aegade jooksul antud. Jääb lahtiseks, milline Graal õigupoolest välja näeb, on see karikas, veskikivi või hoopis mõõk, samuti on teadmata, millist kasu see omanikule toob. Äärmuspaganate seas levivad igatahes jutud, et Sampo nõidusega relvastatud kristlased on nüüdsest peale võitmatud. Ja see, et kuningas ei kiirusta alusetute kuulduste peale üle seitsme maa ja mere tormama, tähendab nende jaoks muidugi, et Rauha ei hooli oma alamate saatusest ega jumalate vihast.


Seda, et Rauha eelistab kõverate jalgadega mongoli penile pigem oma kuninganna seltskonda, on talle siiski raske ette heita.


Revalis areneb aga rõivatootmine. Esmakordselt ilmuvad eestlaste riietele nööbid. Ketrustööle värvatakse appi nii jõed kui hobujõud.

13. sajand
Kerkivad töökojad on hilisemate manufaktuuride eeskäijad. Majanduses muutub järjest tooniandvamaks käsitööliste klass. Erinevalt ümbruskonna talupoegadest, kelle olukord on täiesti trööstitu, õnnestub linlastel oma privileege mingil määral aadli ja vaimulike eest kaitsta.


1263. aasta suveks on Tšilaguni täht loojunud. 30-aastane mongol tuuakse taas kord kohtu ette ja seekord mõistab kuningas ta süüdi. Otsusel on vähem pistmist khaani väidetavate kuritegudega kui asjaoluga, et ta on Soome suurvanema Svjatoslavi vastu mässanud ning hiljem oma kuulujuttudega kuninga enda autoriteeti õõnestanud. Surmaotsus viiakse täide raskendavatel asjaoludel.


Piinamise käigus ilmneb mongoli karjetest hirmutavaid fakte. Selgub, et Ämblikuvõrk, mille teenriks ta ennast tunnistab, pole kunagi olnud päriselt välja surnud ja nüüd on liikumine tänu Rootsi uue võimukandja heldele toetusele taas jalad alla saanud. Tänu nuhi paljastamisele jõuame parasjagu valmistuda sõjaks, mis vähem kui aasta hiljem vältimatult valla puhkeb.


Kolme kohaliku provintsi - Ida- ja Lääne-Götalandi ning Dalarna - malevatel tuleb vaenlase vägesid kinni pidada, kuni Gotlandilt ja Eestist abi tuuakse. See on hea ettekääne mainida siinses kroonikas möödaminnes ära Kaleva, kuulsa sõjamehe Satakunta Valta poeg ja Södermani praegune hertsog.


Soomes asuvaid Rootsi alasid asuvad ründama kuninga äi Svjatoslav ja tema pojad Vladimir, Mihhail ja Dmitri, kelle vahel ta õigusjärgsetelt vasallidelt konfiskeeritud alad ära jaotas. Vanim poeg Dmitri on kuningast paar aastat noorem, kuid peaaegu sama hea väejuht. Kui ta kunagi tulevikus soomlaste vanema aujärjele tõuseb, tähendab see äärmuspaganate partei jaoks järjekordset võitu.


Rävalist asub üle mere teele ka Rauha isiklik malev, kes on nüüd varustatud uudse raskerelva - mangonelliga. See peaks aitama kindlustel kiiremini langeda.


Rauha paremal käel tuleb kaasa saarlaste uus vanem, hiljuti lahkunud Armase poeg Hintsa.


Enne, kui Rootsi kuninga mehed jõuavad oma väesalku koondada, ründavad paganlikud kaasmaalased neid korraga Västmanlandis ja Närkes, lüües vaenlase strateegilised plaanid sassi.

Närkes võitleb samal ajal 6000 Ida-Götalandi meest 4000 kristlase vastu.



Kesakuu jooksul otsustatakse sõja saatus. Kajaanis vaenlase kindlust piirama asunud Dmitri ja Mihhail kutsuvad kohale krati, et see viiks nende vastu võideldes langenud kristlasest lossivalitseja pea koos õnnesoovidega kuningale. Mereteel viibiv Rauha palub kinkijaid tänada ja viskab pea merre, et ka Ahti saaks väheke tähistada ja aerud-purjed ikka Rootsini vastu peaksid.


Juulis liidab Södermani hertsog Västmanlandi maakonna enda valdustega. Üksteise järel vannuvad Rauhale truudust Kajaani, Päris-Soome (ehk Finlandia), Värmland, Ahvenamaa... Kuningas alistab eestlaste maleva eesotsas isiklikult Upplandi piiskopi ja osaleb enne Gästriklandi vallutamist juba teist korda lahingus, lüües rängalt rootslasi.


Kätteteenitud võitu nautimast segab teda vaid keskmise poja surm.


Sõjakäigule kaasa võetud pisike Ahma küsib, kas jumalad siis ei valvanud Oivat, kui too haigeks jäi. Rauha vastab midagi selles vaimus, et ju oli jumalatel mujal tegemist ja kõiki inimeste muresid ei saa ka nende kaela veeretada.


Kuningapoeg, kes on maimukesest peale haruldaselt jonnakas ja visa, otsustab, et nüüd mängib ta ellujäänud venna ja teiste poistega koos nii palju, kui vähegi saab - muidu kolivad ka Toonelasse, nii et ei jõuagi teistega õieti rääkida. Ja jumalad? uurib isa vastu tahtmist muiates. Jumalad võivad ka meiega mängida, arvab Ahma. Juhul, kui nad tahavad. Küllap on sul selles õigus, arvab Rauha ohates.


1265. aasta jaanuaris sõlmib kuningas Alv kuningas Rauhaga häbistava rahu, mille kohaselt jääb ligi pool Rootsit Suur-Soome riigi koosseisu. Pärast seda juhtub üks väike ime. Vardjate auvanem Asikko, kes on noorena kahevõitlusel saadud haava pärast põdenud viimased veerand sajandit, viskab ühel hommikul kargud minema ja on valmis kasvõi kohe hobuse selga ronima. Kuningas lubab, et kui peaks taas puhkema suurem sõda, on Asikko-sugune väepealik sinna kindlasti oodatud.


Asikko naine on muide Södermani hertsogi õde.

Tuesday, July 15, 2014

XXVI - Rauha kauneimad aastad (1259-1262)


Prantsusmaa, 13. sajand
Ühel eriti raskel talvehommikul, millalgi pärast nääre ja sellele järgnenud joomatuure, heidab Rauha I näoli hange ja puhkeb kassiahastusest nutma.


Kõik pudeneb justkui näppude vahelt. Sügisel oli Tšernigovi vürst jälle semgalitega riidu alustanud, Rauha aga otsustas jälgida oma mittevahelesegamispoliitikat ja nüüd ütlevad nõunikud, et ilmselt oleme Koiva-tagustest aladest varsti ilma. Rauha taipab esimest korda elus, et kui ta tahab oma pojale üldse midagi pärandada, siis ei saa ühelegi kallaletungile vastamata jätta. Ta tõstab mõõga ja vannub, et ehkki eestlased on rahumeelne rahvas, hävitab kuningriik kõik kiskjad, kes tema küljest tükke tahavad rebida. Kevadel 1259 alustavad lõunapoolsed paganad Rauha käsul vasturünnakut. Mõne kuu pärast lepivad tšernigovlased ja nende liitlased serblased rahuga, tõmbudes tagasi oma territooriumile.


Rauha jätkab riigi ümberkujundamist sipelgapesa koonusekujulise mudeli järgi: kõige tipus kuningas, tema all hertsogid ehk suurvanemad, nende all maavanemad ehk krahvid, nende all ülikud ja jõukad maaomanikud, kes valitsevad oma maksualuste ja pärisorjade üle, lisaks veel eraldi kategooriatena linnad ja manatargad, kelle täpne seisund aadli suhtes on lõputute vaidluste allikaks. Eestimaa hertsogi tiitel läheb ühele kuninga usaldusalustest, Saaremaa ja Dalarna vanemale Armasele. Sellest võib ühtlasi järeldada, et vähemalt Rauha ei usu, et saarlastel võis tema isa surmaga midagi tegu olla. Viru vanemasugu on nüüd Saaremaa vasall.


Kui poolvend Voitto preislaste juurest tagasi tuleb, kohtleb Rauha teda nagu tõelist kalevipoega. Leidub küllaga kiuslikke sosistajaid, kes seda vennaarmu maha laidavad.


Kuningas pole muidugi joomist täielikult maha jätnud, aga nüüd näeb ta ka selgeid päevi. Ja selliste silmadega enda ümber vaadates avastab ta äkki kõikjalt sõpru. Eelkõige taipab ta, millise suurepärase naise jumalad talle Premislava näol välja valisid. Enam kunagi ei kavatse ta kellegi teise suunas vaadata. Või kui vahel harva ehk, siis vähemasti õhtuks on ta alati kodus tagasi.


Tõepoolest taipab Rauha nüüd viimaks, et praegu on tema elu kõige õnnelikum aeg.


Tänu äia kavalale nõule paranevad ka suhted semgalite pealiku Nameisisega.


1260. aasta 5. augustil sünnib kuningapaarile veel üks poeg, kelle nimeks saab Oiva. Heade uudiste rida katkeb alles siis, kui meieni jõuavad kuuldused Rootsis toimuvatest sündmustest. Pärast viikingikuningas Eriku surma on troonile tõusnud tema pojapoeg Alv Eriksätten, kristlasest nolk, keda tema õrna tõttu ei jõutud ümber harida. Esialgu on kristlased kuningriigis vähemuses, aga Rootsi paganlikud krahvid on harjunud tuule järgi purjetama ja avastavad enda südames ilmselt peagi taas Jeesuse.


Järgmisel aastal hakkab Tavasti vanemaks tõusnud mõrtsukas Tšilagun oma isanda, kuninga äia vastu mässama. Tema maad konfiskeeritakse Soome hertsogiriigi kasuks. Mongolite endist vanemat pole enam põhjust hellitada. Stepirahvaste uus invasioon paistab lõunas esimest korda tulemusi andvat, nii et Kaspia järve kallastel on võimu võtmas uus paganlik kuningriik - meie suhtes loodetavasti sõbralik ning igal juhul liiga kaugel, et Eestit ohustada, ent piisavalt lähedal, et strateegilist kasu tuua.

Isegi kuuevarbalised otsustavad Riia juures mässama hakata. See annab Rauhale võimaluse ennast esimest korda (kui tahes tühises) lahingus näidata ja noore Riia linna koos ümbritsevate aladega enda omaks kuulutada.


 Rävala maleva relvastus on nüüdseks absoluutselt elitaarne.

 Eriti hirmuäratav on täisturvistes ratsavägi, nii raske kui kerge. Kuningas istub ratsul nagu kukk väraval ja rõõmustab oma kuulsusrikka võidu üle.


 Riia alistamist tähistatakse Revalis uue kindlustevööndi sisseõnnistamisega.


 Via link
25. juunil 1262, parasjagu siis, kui troonipärija Ahma õuekrati isiklikus tornis õppetundidega alustab, sünnib talle vend, Rauha ja Premislava kolmas poeg Tuokki.