XI - viimased kokkupõrked (1213-1214)

Kalevipoeg saab ruttu aru, et korraga maad valitseda ja sõjaretki suunata ei ole kerge.

See ei takista tal langetamast raskeid, aga vajalikke otsuseid.

Kevadel annab Nylandis paganatele vasallivande Rootsi kuninga enda poeg Joar. Vana kuningas on suremas, ent riigi pärimisõigus kuulub vanemale vennale, keda Joar vihkab.

Ainus asi, millega Nylandi vanem silma paistab, on oskus leida kõrgest soost vaenlasi: Mani kuningas, Bergslageni hertsog, Tavasti suurvanem. Neljas on tema vend Jon, kes, nagu öeldud, tõuseb varsti Rootsi troonile. Uus kuningas on isast oluliselt parem sõjamees ja valitseja. Sõja käigule ei tõota see head.

Augustis võtab kuningas Jon ära Smålandi ja liidab selle enda aladega. Elof Magnusson jääb ilma maata. Mina matan neil päevil veel ühe vana sõbra.

 
Sügisel ja talvel teeme veel ühe meeleheitliku sõjaretke Rootsi. Aimo juhib saarlasi ja Uoti harjumuspäraselt Tarbatu malevat. Sõjateele kamandatakse ka virulased. Ensio kuulab küll sõna, ent võtab poisiohtu vanema järske korraldusi solvanguna. See on asi, millega tuleb kunagi tegeleda, kui rahu on taas jalule seatud.

Kalevipoeg hoolib lihtsatest põllupidajatest ja kaluritest rohkem kui tema isa. Mõnikord riietab ta end kehvikuks või sandiks ja kõnnib Eestimaal ringi, et inimeste muredest ja rõõmudest paremini osa saada. Kõige parema meelega kannaks ta küll raudrüüd, aga seda ma talle veel ei luba.

Aimo kontrollib 1214. aasta alguseks Smålandi ja kohtub siis ülejäänud kahe väepealikuga Skänninge all. Kindlus peab alguses vahvalt vastu, kuid abi viibib ja kaitsjate tahe murdub. Magnus Bengtsson, kelle poegadest meil on juba palju juttu olnud, on nüüd hertsog ilma maata.

Tuleb tunnistada, et Skänninge on Eesti hertsogi maadest kahtlemata kõige arenenum, Räval mõjub selle kõrval tõelise provintsilinnana. Ei mingit kuritegevust, ilus kirikumaja, korralik kohtuting, klooster, palju kirjaoskajaid inimesi, heas korras teed, kaasaegne kindlus, rikkad möldrid ja kaupmehed. Lisaks sellele on siin suur õlle ja mõdu pruulikoda, samasugune nagu Ojamaal. Esialgu joome siiski pigem Ojamaa kraami, sest Östergötlandis valitseb praegu düsenteeria.

Pärast Skänninge äravõtmist proovib meie ühendvägi tungida Lääne-Götalandi, kus toimub suurem verelaskmine. Üks oda tabab Ensiot ja tema malev, nähes pealikku haavatuna, taandub ida suunas, jättes teised eestlased võitlema.

Tänu Uoti taibule oleme lahingut juba võitmas, kui kohale jõuavad kuninga enda väed.

Aimo teeb katse põgenevat kuningat tappa ja kaotab parema käe.

Rootslaste parem relvastus sunnib meid lõpuks taanduma.

Taandumislahingutes saab Uoti pisut põrutada.

Taas lüüakse eesti malev viimseni puruks ja taas kerkivad kaotuse rusudest uued väepealikud. Üks Onni-nimeline sell võtab Lääne-Götalandist kamba seiklushimulisi rootslasi ja alustab partisanisõda. Pärast sõda jääb tema hüüdnimeks Onni Neljasõrmeline, kuigi tema näo ees hüütakse teda pigem Onni Uljaks. 

 

Onni lööb Skänninge all kaks korda suuremat rootslaste väge. Ka üks tema topsisõpru osutub väga asjalikuks komandöriks. Kui häda on kõige suurem, ilmub kuskilt välja mõni rävalane, et kirjutada oma nimi ajalukku.

Erinevalt Rootsi kuningast on meil sõdimisisu juba täiesti kadunud. Tänu minu jõupingutustele, millel ma parema meelega ei peatu, sõlmitakse vaenulik rahu. Kumbki pool ei loobu oma pretensioonidest teise suhtes, aga verevalamine on peatatud. Kui kauaks, on raske öelda. Igatahes on jõudnud lõpule esimene Rootsi sõda ehk Õllesõda (1210-1214), Põhjamaade veriseim konflikt, kuhu jättis elu tuhandeid eestlasi, liivlasi, soomlasi ja rootslasi. Eestil on kolm uut vasallriiki: Nyland, Ojamaa ja Öland. Lisaks saime endale rikka Ida-Götalandi, mis võib mõne murelikuma nõuandja arvates pikemas plaanis küll rohkem tüli kui kasu kaela tuua.

Via http://www.ipernity.com/doc/supercargo/8445153

Oma 16. sünnipäeva eel kutsub Kalevipoeg kokku üleriigilised kärajad ja nõuab sisse ühekordse, kuid kõrge maksu. On nurinat, aga vähem, kui võis arvata. Rahvas tahab stabiilsust ja näeb Tapanis uut Kalevit - ja võimatu oleks ka mitte näha, kui sa talle näkku vaatad. Ta ju võitis meile sõja, see poisiklutt? Siis tuleb maksta.

 

X - Kalevipoja esimesed sammud (1211-1212)

Samal ajal, kui rootslased kristlikku vennaarmastuse korras Ojamaa malevat tükkideks raiuvad, räägitakse Rävalis läbi Saaremaa päästmisplaani ja tähistatakse eelmisi võite. Rootsi riik on nii laiale alale laiali venitatud, et Kanuti-sugusel juhmardil ajab see kõik silme eest kirjuks. Ajal, mil tema rusikas kuhugile löögiks koondub, napsame meie teda ikka just sealt, kus ta seda kõige vähem ootab. Kalev joob palju mõdu, läheb heatujulisena voodisse ja uinub. Mõni tund pärast südaööd äratab meid sama näitsiku kiljatus, kes teda kambrisse oli saatnud.

Nii lahkub siit ilmast Kalev, Eesti- ja Liivimaa hertsog. Ta oskas läbi saada nii lihtsama rahva kui sõjameestega, träälidega ja vanematega, paganate ja kristlastega. Õigupoolest pea kõigiga - kui välja arvata tema esimene naine ja need jultunud, kes otsustasid takistada tema teed kuulsuseni. Ta oli endast heal arvamusel, armastas ehk liialt nalja ja naisi, vihastas kiiresti ja tegutses mõtlematult, aga valitsejana oli ta helde, aus, õiglane ja töökas. Teda ei tõuganud taga hertsogitiitel, vaid soov maailma muuta. Kusagil kaugel elab üks araabia tüdruk, kes ei teagi, millest ta ilma jäi.

Rahva juttudes räägitakse, et Cilen leinanud Kalevit seitse päeva ja ööd, nii et Rävali kõrvale tekkis järv. Veel kandnud leinav naine käsitsi kalmule raudkive ja nii valminudki linna uus kindlus. Tegelikult ehitatakse linnus tublisti hiljem. Mis järve puudutab, siis on hea, et see jutt ei ole Veevana kõrvu jõudnud, solvununa võib too loom ükskõik mida teha. Isegi hirmsa leina osa on natukene liialdatud, aga ega meil selliste juttude vastu midagi ei ole, said Cilen ja Kalev ju eluajalgi täiesti rahuldavalt läbi - eriti pärast seda, kui nad lahku kolisid. Veidi varem alustati minu käsul Kalevi kroonika kirjutamist, lasen selle kõik sinna kirja panna ja seejärel on kroonika lõpetatud.

Tapani õpingud Ölandil jäävad pooleli ja poiss lendab minu kukil tagasi Rävalasse. Nüüd ma taipan, mida Hundi soov tegelikult tähendas. Tapani õpib sõjapidamist edasi mitte viikingipoegade käe all, vaid nende vastu võideldes! Üldises sõjaplaanis ei ole midagi muutunud. Uuendame liidulepingut Tavastiga. Detsembris 1210 maabub Uoti koos tarbatlastega Saaremaal ja lööb puruks seal tolgendava nylandlaste väe, keda on meie omadest arvestatavalt rohkem. Nagu laevadest äralõigatud ja lüüasaanud malevate puhul ikka, seisab ees järjekordne veresaun.

Detsembris kuulutab meie õhutusel Rootsile sõja ka Tavast, kelle piiri lähedal vastase põhiväed redutavad. Ülekaalust hoolimata saavad rootslased Soome malevalt mitu korda lüüa. Siis tegin talvise sõjakäigu suurima eksituse, andes Rävala parimad mehed sangar-Uoti ja mõrtsuk-Taimi (mõnes kroonikas on teda nimetatud eksikombel isa järgi) perepea, vana Lalli kätte.

Nad lähevad soomlaste koormat kergendama, aga kõik läheb viltu. Vastastel on ülekaal ja neil on raudrüütlid.

Kui mõni meie meestest jääbki ellu, läheb kuid ja aastaid, enne kui need õnnelikud koju tagasi jõuavad. Enamik jääb pigem juba Soome jõhvikaid korjama. Lalli jõuab koju tagasi ainult tänu ühele vaprale mehele, kellest ma otsustan üliku teha.

Ütlen Lallile täiesti otse, et nüüdsest on Uoti asetäitjaks tema asemel relvakandja Aimo ja kogu mutt. Nii vapraid mehi olen varem kohanud vaid klassikalisi tekste lugedes. Kuigi ma ei ei tea ühtki rooma sangarit, kes oleks enda lüüasaanud väepealiku koerakelgul üle kevadise jää elusana koju toonud. Lalli sureb mõne kuu pärast puhtasse häbisse.

Kalevipoeg on oma isasse, nagu me algusest peale teadsime.

1211. aasta detsembris saadab Tapani minuga Liivimaale teate, et Hopjori Mikko jälle oma väehulga kokku koguks. Lippude alla koguneb ligi 2600 liivlast, kes peavad minema otse vaenlase kaitsmata südamesse. Paraku läheb rootslastel suveks korda Tavasti suurvanem alistuma ja teda oma põhiterritooriumist loobuma sundida. Mielus jääb ka pärast rahu maavanemaks, vasallideks pojad Österbottenis ja Savolaxis. Tema ja Kalevipoja vahel sugeneb sõprus.

Samal suvel vallutab Mikko kogu Lääne-Götalandi. Sügiseks, mil rootslased alles paaniliselt vägesid poolsaarele tagasi toimetavad, on meie käes juba ka Småland. Sealne valitseja sõlmib meiega vasallileppe ja asub Rootsi kuninga vastu sõdima. Ta on argpüks, mis teeb läbirääkimised vaid lihtsamaks.

Oktoobris peab ta juba koos Mikkoga oma koduvalduseid kuninga meeste eest kaitsma.

Mikko teeb selles lahingus imet. Tundub, et rootslased on väsinud, räsitud ja võitlusvõime kaotanud.

Pärast rootslaste lüüasaamist otsustab Mikko mitu korda suuremale vaenlasele järgneda ja purustab selle Ida-Götalandis täielikult. Kuninglikku väge ei ole enam. Enamik rootslasi jääb küll ellu, aga jätab relvad ja põgeneb. Kanut ei suuda sellest kaotusest niipea toibuda, kaotsi läks tal ju enam kui 9000 mehe ringis. Kui ma ütlen Mikkole, et ta on Eesti kirjapandud ajaloo suurim sõjakangelane, rehmab ta käega ja mühatab.

1213. aasta alguses, mil Mikko Ida-Götalandis edasi tegutseb, võtab Uoti tarbatlaste maleva ja korraldab uue rünnaku Soome, virulased toetuseks kaasas.

Kalevipoega kutsutakse nüüd pidulikumatel puhkudel "Tapani, Eesti- ja Liivimaa hertsog, kõigi eestlaste kalev." Huvitav keeleuuendus, olin sellega pärast lühikest mõtlemist päri. Ta elagu!

IX - viikingite radadel (1210)

Kõigist minu õpilastest teeb mulle siiani uhkust vaid üks. Uoti õppis kirjatarkust küll pika hambaga, aga tema pühendumine paganlusele on sügav ja ta suudab selle eest ka mõõgaga seista.Ta võttis naiseks Saare endise vanema õe, kellest tuleb hiljem samuti pikemalt juttu. Sõjaretkes, mida Kalev ette valmistab, on Uoti juhtida Tarbatu malev.

Virulaste uus vanem on üks tühine ja ebameeldiv sell, Ensio nimeks.

Lisaks Caupo lastele, kes valdavalt eelistavad isamaal elada, on neil päevil Liivimaale saabunud ja Cileni kojas varjupaiga leidnud palju petšeneegi ja kumaani ülikuid koos peredega. Nad põgenevad kristlaste eest, kes kuidagi paganaid kiusamast ei väsi. Liivlaste malevat juhib aga üks mokšalane Mikko, kes tuleb Hopjori kaldalt.

Saaremaa pole alistamisest veel taastunud, nii et Eestimaa hertsogi käsutuses on nelja maakonna peale  4500 mehe ringis. Mõeldes sellele, kuhu Kalev neid saata soovib, võiks meie ülekaal küll olla mõnevõrra suurem. Järelikult peame rõhuma sellele, mida meil on küllaga - nutti ja pealehakkamist.

1210. aasta küünlakuul laadime kõik oma malevad laevadele ja saates need läände, alustades äkkrünnakuga Ojamaa ja Ölandi saartele. Kalev võtab lipulaevale kaasa ka oma poja. Lahingusse saata on Kalevipoega veel vara, aga väike vibu antakse talle siiski kätte, et ta saaks toimuvat tagareast vaadata ja õppida.

Rootsi kuningas Kanut kutsub oma sõjaväe relvile ja valmistub paganatele kohta kätte näitama. See peaks olema ju hõlpus, sest ainuüksi Ojamaa maleva suurus ületab kõik, mis meil on välja panna. Kui aga Kalev kuuleb, et ojamaalased plaanivad sadamast välja sõita, viivitab ta täpselt nii palju, et kristlased saaksid oma plaani teoks teha. Olen alati rääkinud, et lahingut vältida on enamasti parem kui lahinguid võita, eriti eestlaste-suurusel rahval. Kui nüüd Ojamaa malev on juba teele asunud, maabuvad virulased koos Uoti meestega saarel ja asuvad sealset kõrget kindlust piirama. Kalev läheb koos liivlastega Ahvenamaale.

Sellal, kui mõõgakandjad Rootsi saarlasi kimbutavad, kutsuvad kiired asjatoimetused mind koju - Rävalis on toimunud mõrv.

Ihanti on kantsist alla kukkunud. Justkui enesetapp, aga häda on selles, et mina tunnen Ihantit ja tean hästi, milleks see mees võimeline on ja mida ta üldse ei teeks. Mõõga otsa - miks mitte, aga oma nägu ja keha sellisel viisil moonutada poleks see kehkenpüks iialgi tahtnud. Peamiseid kahtlusaluseid on kaks: saarlaste endine vanem Vesa ja poeedihakatisest Taimi. Ainult üks neist sai sel päeval Rävalas viibida. Ristküsitluse all murdub mees ruttu, kohtuotsus on õiglane ja halastamatu (kuigi surm mõõgalöögi läbi on keskaja tingimustes õige armuline. Katkuhaiged pole sageli milleski süüdi ja neid karistavad jumalad ometi palju rängemalt). Hoolitsen selle eest, et Ihanti maetaks kõigi liivlaste vanema pojale sobiva väärikusega.

 
Meie väed jätkavad mehetegusid. 1210. aasta suvel langeb eestlaste kätte Öland, ent sealset pealikku Bengt Magnussoni ootab üllatus. Kalev sunnib Bengti lahti ütlema truudusevandest oma isale Magnusele ja kogu Rootsi riigile, ent maa, tiitel ja õigus oma kristlikule väärõpetusele truuks jääda jäävad talle alles. Ta võib ka oma vendadele ja isale öelda, et alistumise korral ootab neidki samasugune armulikkus.

"Sinult aga tahan ma veel ühte asja," lisab Kalev.

"Kui sa nõuad minult veel hõbedat ja kulda, Eestimaa hertsog, siis ei saa ma sind aidata, sinu kratt on kõik väärtusliku juba laiali tassinud."

Kalev naerab.

"Sa oled hea väepealik, Bengt, võib-olla paremgi kui mina, kui sul vaid sama palju mehi ja kratt abiks võtta oleks. Olen oma pojale õpetanud mõõka, nuia, vibu ja ratsutamist, aga sina võiksid talle õpetada maleva juhtimist ja rootsi keelt. Nii tahab see, keda teie nimetate Fenririks." 

Augustis langeb Ojamaa, mille kaupmeeste vanema Torbjörniga sõlmitakse samuti vasallileping. Landstingi võimu ei puudutata. Ka rootslastel on õigus oma vanadele kommetele.

Sügisel pärast Ölandi ja Ojamaa alistamist naasevad eestlased koju. Kanutil on käsutada hiigelsuur sõjavägi, aga ta ei oska seda mõistlikult kasutada. Alguses suudab ta vaid purustada Gotlandi maleva, mida lootsime enda kasuks tööle panna. Linnuse jätab ta aga millegipärast võtmata ja tõttab selle asemel appi Upplandi peapiiskopile Johannesele, kes on maabunud Saaremaal. Piiskop saab Kuressaare äravõtmise ja maa rüüstamisega hakkama ka üksi. Siis läkitab Kanut oma maleva hoopis Soome, kus üldse mingisugust võitlust ei toimu.