Virulaste uus vanem on üks tühine ja ebameeldiv sell, Ensio nimeks.
Lisaks Caupo lastele, kes valdavalt eelistavad isamaal elada, on neil päevil Liivimaale saabunud ja Cileni kojas varjupaiga leidnud palju petšeneegi ja kumaani ülikuid koos peredega. Nad põgenevad kristlaste eest, kes kuidagi paganaid kiusamast ei väsi. Liivlaste malevat juhib aga üks mokšalane Mikko, kes tuleb Hopjori kaldalt.
Saaremaa pole alistamisest veel taastunud, nii et Eestimaa hertsogi käsutuses on nelja maakonna peale 4500 mehe ringis. Mõeldes sellele, kuhu Kalev neid saata soovib, võiks meie ülekaal küll olla mõnevõrra suurem. Järelikult peame rõhuma sellele, mida meil on küllaga - nutti ja pealehakkamist.
1210. aasta küünlakuul laadime kõik oma malevad laevadele ja saates need läände, alustades äkkrünnakuga Ojamaa ja Ölandi saartele. Kalev võtab lipulaevale kaasa ka oma poja. Lahingusse saata on Kalevipoega veel vara, aga väike vibu antakse talle siiski kätte, et ta saaks toimuvat tagareast vaadata ja õppida.
Rootsi kuningas Kanut kutsub oma sõjaväe relvile ja valmistub paganatele kohta kätte näitama. See peaks olema ju hõlpus, sest ainuüksi Ojamaa maleva suurus ületab kõik, mis meil on välja panna. Kui aga Kalev kuuleb, et ojamaalased plaanivad sadamast välja sõita, viivitab ta täpselt nii palju, et kristlased saaksid oma plaani teoks teha. Olen alati rääkinud, et lahingut vältida on enamasti parem kui lahinguid võita, eriti eestlaste-suurusel rahval. Kui nüüd Ojamaa malev on juba teele asunud, maabuvad virulased koos Uoti meestega saarel ja asuvad sealset kõrget kindlust piirama. Kalev läheb koos liivlastega Ahvenamaale.
Sellal, kui mõõgakandjad Rootsi saarlasi kimbutavad, kutsuvad kiired asjatoimetused mind koju - Rävalis on toimunud mõrv.
Ihanti on kantsist alla kukkunud. Justkui enesetapp, aga häda on selles, et mina tunnen Ihantit ja tean hästi, milleks see mees võimeline on ja mida ta üldse ei teeks. Mõõga otsa - miks mitte, aga oma nägu ja keha sellisel viisil moonutada poleks see kehkenpüks iialgi tahtnud. Peamiseid kahtlusaluseid on kaks: saarlaste endine vanem Vesa ja poeedihakatisest Taimi. Ainult üks neist sai sel päeval Rävalas viibida. Ristküsitluse all murdub mees ruttu, kohtuotsus on õiglane ja halastamatu (kuigi surm mõõgalöögi läbi on keskaja tingimustes õige armuline. Katkuhaiged pole sageli milleski süüdi ja neid karistavad jumalad ometi palju rängemalt). Hoolitsen selle eest, et Ihanti maetaks kõigi liivlaste vanema pojale sobiva väärikusega.
Meie väed jätkavad mehetegusid. 1210. aasta suvel langeb eestlaste kätte Öland, ent sealset pealikku Bengt Magnussoni ootab üllatus. Kalev sunnib Bengti lahti ütlema truudusevandest oma isale Magnusele ja kogu Rootsi riigile, ent maa, tiitel ja õigus oma kristlikule väärõpetusele truuks jääda jäävad talle alles. Ta võib ka oma vendadele ja isale öelda, et alistumise korral ootab neidki samasugune armulikkus.
"Sinult aga tahan ma veel ühte asja," lisab Kalev.
"Kui sa nõuad minult veel hõbedat ja kulda, Eestimaa hertsog, siis ei saa ma sind aidata, sinu kratt on kõik väärtusliku juba laiali tassinud."
Kalev naerab.
"Sa oled hea väepealik, Bengt, võib-olla paremgi kui mina, kui sul vaid sama palju mehi ja kratt abiks võtta oleks. Olen oma pojale õpetanud mõõka, nuia, vibu ja ratsutamist, aga sina võiksid talle õpetada maleva juhtimist ja rootsi keelt. Nii tahab see, keda teie nimetate Fenririks."
Augustis langeb Ojamaa, mille kaupmeeste vanema Torbjörniga sõlmitakse samuti vasallileping. Landstingi võimu ei puudutata. Ka rootslastel on õigus oma vanadele kommetele.
Sügisel pärast Ölandi ja Ojamaa alistamist naasevad eestlased koju. Kanutil on käsutada hiigelsuur sõjavägi, aga ta ei oska seda mõistlikult kasutada. Alguses suudab ta vaid purustada Gotlandi maleva, mida lootsime enda kasuks tööle panna. Linnuse jätab ta aga millegipärast võtmata ja tõttab selle asemel appi Upplandi peapiiskopile Johannesele, kes on maabunud Saaremaal. Piiskop saab Kuressaare äravõtmise ja maa rüüstamisega hakkama ka üksi. Siis läkitab Kanut oma maleva hoopis Soome, kus üldse mingisugust võitlust ei toimu.
No comments:
Post a Comment