XV - Satatieto (1219-1222)

Eestlaste sõdimistahe väheneb ja kui katsed žmuudide maad ära võtta kiiresti vilja ei kanna, teatame augutis Novgorodi vürstile, et oleme valmis rahuks. Et leedulastele on appi tulnud ka semgalid ja venelaste väed on verest tühjaks jooksmas, on Ratmir varmalt nõus väga alandava rahuga. Saame lepituseks endale kogu Novgorodi linna ja ümbruse koos pisikese Starya Russa provintsiga lõunas. Sõda venelastega, mis röövis Tapani elu ja pani võib-olla aluse Eesti impeeriumile, kestis vaid napilt üle aasta. Seda hakatakse nimetama Kalevipoja sõjaks (1218-19).

Ütle venelaste kohta, mis tahad, aga linnu oskavad nad ehitada. Kiiresti arenev Räval jääb küll meie ainsaks pealinnaks, aga kui Satatieto suureks kasvab, võib tal tekkida soov aeg-ajalt Novgorodis suvepuhkust veeta. 

Via link

Jah, suveresidentsina ei oleks siinne loss sugugi paha mõte, eriti kui siia natuke juurdeehitusi teha. Eestimaa hertsogi tiitel peaks nüüdsest maailmas veidi suuremat aupaklikkust äratama.

Via http://liki.me/2013/05

Nüüd on paras aeg tasuda meie kõige ustavamatele sulastele nende töövaev ja näidata, et Kalevite sugu oskab tänulik olla. Valta Satakuntast on teeninud meile ohtralt kulda ja osales Saaremaa maleva eesotsas sõja viimases vaatuses, surmates mitmeid venelasi. Nüüd asub ta vanemana valitsema üht meie jõukaimat provintsi. Södermanland on Rootsis ja sealpool merd toimuvad asjad jumalaid praegu ei huvita.

Rävala Uoti, Ojamaa vallutaja, rootslaste hirm ja minu isiklik õpilane. Ja tema naine Metta, saarlaste Ihanti tütar, valmis andma nõu ka siis, kui seda ei paluta. Saagu nende poeg Toivo ja tema järeltulijad valitsema Saare- Hiiu- ja Muhumaad.

Muide, Metta vend Vesa, kelle Kalev omal ajal Saaremaalt minema ajas, on saanud läbi pärimisõiguse taas vanemaks ja valitseb nüüd Islandi lääneosa. Poisist sai ikkagi asja!

Tahaksime tasuda ka väepealik Aatosele, aga mees on üpris põdur ja võib arvata, et teda pole enam kauaks. Tema viimaseks tööks jääb mässulise Velikije Luki vürsti korralekutsumine. Paar nädalat hiljem heidab ka see veteran rahulikult hinge. Tema, kes alatasa oma kalli naha pärast värises, oli kõigist meie viimaste aastate väepealikest ainuke, kes kordagi haavata ei saanud. Ja just tema, mitte Uoti või Tapani, oli see, kes võttis enda kätte Novgorodi võtmed, kuigi ta oli sellele sõjakäigule vastu olnud. Oh, ajaloo iroonia!

Aga Irge, kes mürgitas Caupole antud veini, ei talu enam vee tilkumise heli ega ühegi vedeliku nägemist. Aeg-ajalt vallanduvad temas paanikahood ja ta usub, et Caupo pojad tahavad teda tappa.

Lõunast saabub häid uudiseid. Leedukad võtavad 1220. aasta alguses ära žmuudide maa ja sõlmivad häbistatud Novgorodi suurvürstiga rahu. Mõni kuu hiljem ajavad nad võimult ära ka meie vasalli Trans-Portages, kellest me eriti puudust ei tunne. Ometi mõjub leedukate selline ülbus natuke rahutukstegevalt. Maata jäänud suurvürst Ratmir aga konfiskeerib Uglitši vürstilt tema territooriumi ja valitseb oma 15 vasallist koosnevat riiki nüüd sealt.

Tapani saab teises ilmas veidi rahulikumalt hingata: tema vanem õde ei lähe türklasele mehele, vaid tuleb tagasi Rävalisse ja abiellub normaalse eesti tümikaga, kes on peaaegu kasutu kõikjal peale voodi.

Kahjuks on Tura näol tegemist järjekordse noore usufanaatikuga, kes on langenud ohvriks siinkandis levivatele uutele hullustustele. Ma ei oska isegi seda öelda, kumb omavahel võistlev suund on hullem, kas religioosne rangus või vabadus. Mõlemad toovad maale väga pentsikuid ideid. Ühed arvavad, et parim viis jumalate soosingut saavutada on rikkusest loobuda, teised on mõned tähed selgeks õppinud ja üritavad nüüd minuga kirjavahetusse astuda. Kahjuks on keskaja inimesed mõneski mõttes pimedusega löödud.

Et Satatietole selline nakkus külge ei hakkaks, hoian poisil silma peal ja ajan minema manatargad, kes tahavad hertsogi parimad jahialad hiiemaaks kuulutada. Hunt võtab ikka sealt, kus Hunt tahab, tema pärast pole muretseda nüüd küll vaja.

Ning ei, Ugala kohalikud ülikud ei saa põliselt kogukonna kasutuses olnud karjamaid endale võtta. Talupoegadest põlvneme me kõik ja mitte väga kauges minevikus. Kas kujutate ette, et me ei tea kindla peale isegi Kalevi isanime? Siin ei ole midagi häbeneda, iga mees on see, mis ta maailmaga teeb, mitte see, mitu sulge on tema mütsi küljes.

1221. aasta juunis puhkeb väiksemat sorti piirikonflikt Smolenskiga. Sõda võideldakse ära peamiselt liivlaste ja venelaste kätega, ainsate eestlastena on kohal "väepealikud": Tura mees Otso ja Uoti noorem vend Mielikko. Hopjori Mikko juhendamisel pööratakse kaotus võiduks ja surmatakse taandumislahingute käigus Smolenski peamalev, oma 6000 meest. Pool aastat hiljem maksab ülbe pisivürst Izjaslav Rurikovitš meile lepituseks 500 taalrit ja rahu on jälle majas.

Aasta hiljem püüab sama trikki korrata ka Vitebski suurvürst Stanislav Rurikovitš. Ka tema väed kannavad Vitebski all ränki kaotusi ja juba paar kuud hiljem sõlmivad vaenupooled taas valge rahu. Küllap kuuleme lõunapoolsetest vürstidest veel, kuigi ükski neist endast erilist ohtu ei kujuta.

Selline näeb Ida-Euroopa välja 1222. aasta lõpus. Mosaiigitükkidena laialipaisatud punane on Novgorod. Lilla tükk otse Starya Russast idas on Tver, mis kuulub Beloozero ja Jaroslavli (end. Vladimir-Suzdali) vürstiriiki. Tumeroheline on Smolensk, temast vasakul pool tumesinine Vitebsk ja sealt edasi juba leedulased. Tumepunased ingerlased Soome lahe idasopis on just alustanud võitlust sissetungivate rostovlaste ja smolensklaste vastu. Rostov on kollased triibud idas.

Huvitav on ka see, et augustis alustas Taani kuninga vastast mässu tema kõige võimsam vasall, Skåne peapiiskop, kellele kuulub Soomes kaks maakonda, Satakunta ja Viiburi. Kui just jumalad teist meelt ei ole, tahaks nõukogu järgmise sõjaga siiski veidi oodata, kuni mitu noort ülikupoissi mõõgaealiseks kasvab ja meie diplomaatiline ja rahaline olukord paraneb. Sõjakamad hääled, sealhulgas needsamad poisikesed ise, arvavad küll, et Skåne purustamine tuleks kohemaid ette võtta, et Soome kuninga tiitel Satatietole lähemale nihkuks.

Valge tükike Rootsit on iseseisev Ida-Götaland, mis taanlaste ikke alt vabaks lõi, aga on ka omakandimehe käe all sama raskesti valitsetav kui enne.

Ja see on meie maavanem ja hertsog, Satatieto I. Ta saab juba ümbritsevast päris hästi aru ja teab, et hakkab kunagi valitsema. Hiljuti tahtis tema ema rahvast uute ja kavalate maksudega pigistada, aga mina panin käe ette. Õpetasin hiljem salaja Satatietole, et maavanem peab olema oma alamate vastu helde.

Usun, et temast tuleb väärikas inimene - tagasihoidlik, lahke, aga läbinägelik. Kui ta taipab, et ma ajan jama, juhib ta sellele kohe ise tähelepanu, aga alati diskreetselt ja häbeliku muigega, jätmata kunagi tülinorija muljet.

Nüüd on aeg minna koos mõne teise targaga hiide ja uurida, mida jumalad ja vaimud Satatieto tuleviku kohta ütlevad.