Kevadel annab Nylandis paganatele vasallivande Rootsi kuninga enda poeg Joar. Vana kuningas on suremas, ent riigi pärimisõigus kuulub vanemale vennale, keda Joar vihkab.
Ainus asi, millega Nylandi vanem silma paistab, on oskus leida kõrgest soost vaenlasi: Mani kuningas, Bergslageni hertsog, Tavasti suurvanem. Neljas on tema vend Jon, kes, nagu öeldud, tõuseb varsti Rootsi troonile. Uus kuningas on isast oluliselt parem sõjamees ja valitseja. Sõja käigule ei tõota see head.
Augustis võtab kuningas Jon ära Smålandi ja liidab selle enda aladega. Elof Magnusson jääb ilma maata. Mina matan neil päevil veel ühe vana sõbra.
Sügisel ja talvel teeme veel ühe meeleheitliku sõjaretke Rootsi. Aimo juhib saarlasi ja Uoti harjumuspäraselt Tarbatu malevat. Sõjateele kamandatakse ka virulased. Ensio kuulab küll sõna, ent võtab poisiohtu vanema järske korraldusi solvanguna. See on asi, millega tuleb kunagi tegeleda, kui rahu on taas jalule seatud.
Kalevipoeg hoolib lihtsatest põllupidajatest ja kaluritest rohkem kui tema isa. Mõnikord riietab ta end kehvikuks või sandiks ja kõnnib Eestimaal ringi, et inimeste muredest ja rõõmudest paremini osa saada. Kõige parema meelega kannaks ta küll raudrüüd, aga seda ma talle veel ei luba.
Aimo kontrollib 1214. aasta alguseks Smålandi ja kohtub siis ülejäänud kahe väepealikuga Skänninge all. Kindlus peab alguses vahvalt vastu, kuid abi viibib ja kaitsjate tahe murdub. Magnus Bengtsson, kelle poegadest meil on juba palju juttu olnud, on nüüd hertsog ilma maata.
Tuleb tunnistada, et Skänninge on Eesti hertsogi maadest kahtlemata kõige arenenum, Räval mõjub selle kõrval tõelise provintsilinnana. Ei mingit kuritegevust, ilus kirikumaja, korralik kohtuting, klooster, palju kirjaoskajaid inimesi, heas korras teed, kaasaegne kindlus, rikkad möldrid ja kaupmehed. Lisaks sellele on siin suur õlle ja mõdu pruulikoda, samasugune nagu Ojamaal. Esialgu joome siiski pigem Ojamaa kraami, sest Östergötlandis valitseb praegu düsenteeria.
Pärast Skänninge äravõtmist proovib meie ühendvägi tungida Lääne-Götalandi, kus toimub suurem verelaskmine. Üks oda tabab Ensiot ja tema malev, nähes pealikku haavatuna, taandub ida suunas, jättes teised eestlased võitlema.
Tänu Uoti taibule oleme lahingut juba võitmas, kui kohale jõuavad kuninga enda väed.
Aimo teeb katse põgenevat kuningat tappa ja kaotab parema käe.
Rootslaste parem relvastus sunnib meid lõpuks taanduma.
Taandumislahingutes saab Uoti pisut põrutada.
Taas lüüakse eesti malev viimseni puruks ja taas kerkivad kaotuse rusudest uued väepealikud. Üks Onni-nimeline sell võtab Lääne-Götalandist kamba seiklushimulisi rootslasi ja alustab partisanisõda. Pärast sõda jääb tema hüüdnimeks Onni Neljasõrmeline, kuigi tema näo ees hüütakse teda pigem Onni Uljaks.
Onni lööb Skänninge all kaks korda suuremat rootslaste väge. Ka üks tema topsisõpru osutub väga asjalikuks komandöriks. Kui häda on kõige suurem, ilmub kuskilt välja mõni rävalane, et kirjutada oma nimi ajalukku.
Erinevalt Rootsi kuningast on meil sõdimisisu juba täiesti kadunud. Tänu minu jõupingutustele, millel ma parema meelega ei peatu, sõlmitakse vaenulik rahu. Kumbki pool ei loobu oma pretensioonidest teise suhtes, aga verevalamine on peatatud. Kui kauaks, on raske öelda. Igatahes on jõudnud lõpule esimene Rootsi sõda ehk Õllesõda (1210-1214), Põhjamaade veriseim konflikt, kuhu jättis elu tuhandeid eestlasi, liivlasi, soomlasi ja rootslasi. Eestil on kolm uut vasallriiki: Nyland, Ojamaa ja Öland. Lisaks saime endale rikka Ida-Götalandi, mis võib mõne murelikuma nõuandja arvates pikemas plaanis küll rohkem tüli kui kasu kaela tuua.
 |
| Via http://www.ipernity.com/doc/supercargo/8445153 |
No comments:
Post a Comment