I: Eesti poliitiline jaotus muinasaja lõpul

Proloog

1. jaanuar 1187

Seitsme aastaga oli mu sünnimaal paljugi jõudnud juhtuda. Virumaa vanem, tagasihoidlik, kuid energiline Vesiallikas nimetas ennast kõigi estide vanemaks, tegelikult tema võim aga Alulinna soosaarest palju kaugemale ei ulatunud.


Rävalased, ugalased ja ülejäänud mandrihõimud olid minu üllatuseks sõlminud liidu liivlaste maavanema Caupoga ja lugesid teda vähemalt esialgu enda ühendmaleva kõrgemaks pealikuks.



Saarlased olid alles eelmisel aastal koos karjalaste ja kurelastega käinud üle mere Sigtuna linna rüüstamas. Nüüd on nende pealikul kurelaste juhiga - üks loll, lombakas ja laisk lätlane - samuti midagi vasalli ja senjööri suhte sarnast.



Loogika järgi olnuks minu kõige loogilisem liitlane Caupo, ent Loogika - ega Caupo isegi - ei teadnud tema kohta seda, mida mulle oli avaldatud. Ka Vesiallikat ei tihanud ma usaldada, sest Eesti maakondadest oli just tema valitsetav ala kristlikule mõjule kõige vastuvõtlikum. Saarlane ja ugalane  põlgasid mu veenmised, hoiatused ja lubadused ülbelt naeru lagistades ära. Vaid üks mees oli valmis mind ära kuulama ja mulle enda linnuses ruumi leidma. See oli Rävala vanem ja Caupo liitlane Kalev, lihtsa loomu ja väheste huvidega, kuid läbi ja lõhki sõjamees. Tänutäheks osutasin talle otsekohe esimese teene - andsin talle nõiajooki, mis peaks pikendama talle jäänud aastaid ja tegema tast ka ühes teises mõttes palju tugevama mehe. [Kalevi nähtamatud näitajad ehk viljakus ja tervis olid kogu Eesti viletsaimad, kohendasin maavanemate nimesid ja rahvuseid, muutes need paari punkti võrra paremaks ehk sama heaks kui Viru vanemal.]



Kalevi tühjas kojas ringi vaadates sain aru, mis on mu esimene ülesanne - leida vanemale sobiv kaasa ja ülikute ning sõjameeste seast mõned nõuandjad. Võtsin sügava sõõmu lõunamaise kanepi ürti -  Bagdadis kiindusin ma sellesse taime ja õppisin seda ruttu ka ise kasvatama - ja vajusin mõttesse. Eesti ühendamine võib oodata. Kõigepealt peab kord majja saama Rävalas.