XIII - (1217-1218)

1. peatükk

 Kurb Kalevipoeg langetab valikuid

Kui Eesti vaprad mehed ja naised pead parandatud saavad, ronib väepealik Uoti kivi otsa ja peab maavanema palvel ühe kõne (mille ilus kumaanitar Ilkay talle eelnevalt pähe tuupis). Uoti räägib, et kuigi meie maa pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu, tähendab see paraku ka seda, et oht kummitab pidevalt piiride taga. Kõik teavad, et nii põhjast kui lõunast voolab meile pidevalt pagulasi juurde, sest kristlaste kindel nõu on paganarahvad minema pühkida. Meie piire pitsitavad läänest ja idast Rootsi ja Novgorod, nii et õhk kipub kinni jääma. Me peame kristlased peatama. Meil on mees, kes suudab seda teha, tema nimi on KALEVIPOEG TAPANI, EESTIMAA KALEV RAUDSÜDAME SULAMISENI!

Nüüd astub kivi otsa Tapani, kes köhatab ja ütleb, et ta tahtis öelda ainult ühte asja. Peagi asub Liivimaa malev Latgale poole teele, et ajalooline õiglus maksma panna. See tähendab, et Kiievi vürst on nüüdsest meie avalik vaenlane. Nagu oligi mõeldud, kattub kõne lõpp juubelduste möllu. Sõda!

Cilen õnnitleb poega ja ütleb, et ka Kalev oli omal ajal ristikoerte hirm. Väepealik Uoti muigab ja nendib, et emand, mis nüüd kristlastest, seekord minnakse ikka rohkem lätlasi peksma.

Kuigi lõunasse tungimine on strateegiliselt vägagi mõistlik, on kogu see latgalite küsimus minu jaoks väheke kummaline. Kui ma Tapanilt selle kohta pärisin, ühmatas ta midagi selle kohta, et latgalitel ja tõenäoliselt ka semgalitel on kuus varvast. Eeldatavasti solvab selline kujutelm siis tema ilumeelt, mis on mõistetav, sest kõik inimolendid püüdlevad harmoonia poole. Ent see väide ise ei vasta minu teada päriselt tõele: kuue varba ja/või sõrmega inimesi peaks Latgales elama sama palju kui ülejäänud Euroopa populatsioonis ehk umbes kaks inimest tuhandest, nagu õpetlaste vaatlused näitavad. See tähendab, et ka Hopjori Mikko 2500-mehelises malevas, mis kaitsmata jäetud Latgale üle võtab, võib hea õnne korral olla põhimõtteliselt isegi kuni viis kuuevarbalist meest. Või rohkem (see kehtib ka varvaste kohta). Kuid sellest kõigest kirjutan pikemalt mõnes eraldi dissertatsioonis.

Via momlogic.com

Mikko pakib Latgale vürstinna viisakalt tünni, et ma saaksin Kiievi vürsti naise Kalevipoja palge ette viia. Tapani seletab lüüasaanud valitsejannale alistumistingimusi, higistades, punastades ja kokutades nii, et kõrvalt vaadates on raske aru saada, kelle kapituleerumises parasjagu kokku lepitakse. Tingimused on tavapärased - kui Varvara tahab tagasi mehe juurde, viin ma ta koju ja Tapani saab tema maad Riia järve ääres endale; kui mitte, siis on ta teretulnud koos meiega Kiievi vastu sõdima, säilitades oma tiitli Eestimaa vasallina. Varvara nõustub teise võimalusega üllatavalt kergesti. Pisut hiljem, kui ta saab teada, et paganausk soosib teatud juhtudel inimeste ohverdamist, heidab ta ka risti kergekäeliselt kaelast. Nii pealispindselt on uus usk juurdunud isegi vürstide peredes!

    
Poliitiliselt on see leping kasulik eeskätt sellepärast, et ei kahjusta meie rahvusvahelist mainet - pole tõesti vaja, et piirkonna suurvõimud hakkaksid meis nägema agressiivset konkurenti, kuni me ei suuda seda rolli ka tegelikult välja mängida. Aga ma pean möönma, et Varvara on üks õudne eit ja pole ime, et Tapanil on temaga sõbrutsemise suhtes kahtlused. Sel ajal muutub hertsog üldse järjest kinnisemaks ja inimpelglikumaks.

Ülemeremaad ei taha kuidagi rahuneda. Kerjusmungad, žonglöörid ja muud kihutuskõnelejad, kes varemgi meie vastu mürki külvasid, on nüüd kogunenud relvastatud röövlisalkadesse ja rikuvad rängalt Ida-Götalandi rahu.

Käime Uotiga koha peal ja tõmbame isiklikult mõned röövlid oksa, aga see on vaid jäämäe veepealne osa.

Tapani noorte õlgade jaoks tundub Eestimaa kroon olevat natuke raske. Ka perekondlikus elus pole palju rõõmustavat. Pärast Kalevi surma ootavad kõik, et ta suudaks samasuguse sundimatusega isa aset täita. Oma emaga on tal alati olnud parimal juhul jahedalt viisakad suhted. Oma naisega saab ta läbi, ent vahel tundub seegi nagu teiselt planeedilt, täis saladusi, mida Tapani ainult pinnavirvenduse kaudu proovib mõistatada (ja enamasti valesti). Rääkimata sellest, et vanem õde räägib petšeneegi keelt paremini kui eesti keelt ja läheb tulevikus niikuinii türklasele mehele. Põhjuseid on palju ja need kuhjuvad vastiku ämblikuvõrguna Kalevipoja näole, kuni ta ei saa enam hingata.

Sekkun - liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi -, patsutan talle õlale ja ütlen, et ta ei pea kõike ainult enda peale ka võtma. Götaland on peamine tusaallikas? Las siis keegi teine kühveldab seda sitta, keegi, kes selle üle uhkust tunneb. Nimetagu Tapani mulle üks inimene, keda ta Rävalis usaldab ja selle panemegi Östergötlandi vanemaks. Väljavalituks osutub tema naisevend Atrak, kes on üks väheseid inimesi, kellega Tapani vabatahtlikult suhtleb. See, et selline väärtuslik inimene kaugele Rootsi vanemaks läheb, on muidugi täiendava tragöödia ja depressiooni allikas, aga sinna ei ole tõesti midagi teha.

Sõda Kiieviga on soiku vajunud, kuid augustis kuulutab meile sõja ka Kiievi vürsti Mihhaili liitlane, Polotski pisivürst Vitebskis. Juhtub ka midagi palju olulisemat: Rävala vanemate vere meesliin on jällegi ühe lüli võrra pikem, olgugi see lüli esialgu habras.

Suvel 1217 tungib leedu suurvanem Mindaugas ootamatult Novgorodi alistatud Väina ülemjooksu piirkonda ja võtab selle oktoobriks oma kontrolli alla. Kuna leedukatega on meie läbisaamine palju parem kui venelastega, tähendab see, et tee Vitebskisse on eesti malevatele vaba. Tapanigi raputab endalt korraks väsimuse ja istub hobuse selga, tarmukas Uoti paremal käel nõu andmas. Haigusepuhangu tõttu ongi hea vahepeal Rävalist kaugel olla.

Detsembris peab Tapani Vitebski all oma esimese päris lahingu ja lööb Polotski vürsti Volodari vägesid.

Kalevite kange poega
Puistas ligi poole päeva
Väsimata võimusega
Raudameeste ridasida..

Kuna ka liivlased tulevad omal algatusel appi, võetakse linnus ära nii ruttu, et see jääbki selle sõja ainsaks lahinguks. Vitebski linn ja maakond võetakse Volodarilt ära ja antakse valitseda ühele elukogenud ja valitsemises väga asjatundlikule soomlannale. Paraku vanematar lahkub peagi ja pärandab tiitli oma pojale. Poeg on praegu mõõgahaava tõttu põdurake ja võib samuti sussid püsti visata. Sellisel juhul saaks tema õiguste pärijaks õepoeg, kes on ühtlasi nelja sõrmega Onni poeg. Nii et võib juhtuda, et lihtsa Rävala sõjamehe suguvõsa saab veel Vitebskit valitsema.

Talvel pärast Tapani 19. sünnipäeva tuleb Saaremaa-Metta, Rävali kõige osavam salakuulaja tõsise jutuga vanema juurde. Selgub, et Özgulil on tõesti mõned saladused ja üks neist saladustest paistab puudutavat hiljuti sündinud Satatietot. Kui vanem vastaks veel paarile küsimusele... Kalevipoeg viskab ta välja ja keelab mitmeks kuuks enda silma alla tulemise. Kogu ülejäänud nõukogu on asjast muidugi teadlik ja paraku kinnitavad faktid Metta teooriat. Pärast seda kõike muutub hertsogi käitumine äraarvamatuks ja inimesed hakkavad teda pelgama. Järjest kõvemini levivad jutud, et ta pole see õiglane valitseja, kelleks teda loodeti kasvavat. 

Veebruaris maabub käputäis Kiievi vürsti mehi Väina jõe suudmes. Nende purustamine on tühine sündmus ja ei väärikski iseenesest märkimist. Kuid kahjuks unustab Uoti valvsuse ja marsib oma ülekaalus kindel olles liiga hooletult väesalga ees vastase laagri suunas, jättes tähelepanuta, et kolmandiku laagri kaitsest moodustavad vibukütid. Meie väärtuslikem väepealik saab noole kõhtu ja veetakse valukrampides minema.

     

Tapani käitub üha kummalisemalt ja teeb ühel hetkel lähenemiskatse oma naise õele, kellega ta tegelikult üldse läbi ei saa. See ei tõsta protesti, ei tule ka Tapanile vastu, vaid lahkub ülepea Rävalist ja hakkab Liivimaal Tapani ema kojaneitsiks. Kindlasti arutavad nad seal juhtunu üle isekeskis põhjalikult.

Nagu oligi arvata, puhkeb meie Rootsi aladel varsti mäss, mille taltsutamisega hätta jäänud Atrakki läheb abistama vähetuntud väepealik Aatos koos ustavate rootslastega. Lõpuks sõlmitakse ka Kiieviga relvarahu.

Pärast seda sõda võib öelda, et Kalevipoeg on kasvanud poisist meheks, kuigi seda, et just selliseks meheks, poleks paljud ehk oodanud.

Augustis läheb Kalevipoeg koos minu ja väepealik Aatosega külla Uotile, keda haavahaigus siiani voodis hoiab. Mehe vaim särab aga endiselt küünlana ja ta nõuab ahnelt viimaseid uudiseid piiride taga toimuvast ning sellest, mida sõjanõukogu plaanib. Ettevaatlik Aatos soovitab kasutada rahuaega vara kogumiseks ja diplomaatiliseks tegevuseks. Ta arvab, et lähema kümne aasta jooksul võiksime hõivata Kuramaa ja Zemgale, või vähemalt ühe nendest. Uoti tõuseb vihaselt istukile ja langeb valugrimassiga tagasi. "Mindaugas võitleb üksinda venelastega ja on neid ikkagi tublisti nõrgestanud. Mitte kunagi varem ei ole meil Novgorodi vägede vastu olnud arvulist ülekaalu koos üllatusmomendiga."

 
"Kui me aitaksime leedulastel vabastada Väina ülemjooksu (Lääne-Dvinaa - kratt) ja annaksime hoobi Novgorodi lääneprovintside pihta, jääks lõviosa venelaste vägedest teisele poole Väinat vaenlase tagalasse lõksu. See on võimalus, mida me oodanud oleme - rusikalöök itta, kõige parajamal hetkel, nii nagu tahavad Suur Sipelgas ja saatus."

 

Aatos vaidleb vastu, et selline suur operatsioon ei õnnestu kunagi päris nii, nagu alguses kavas oli ja meie riigikassa suurus ei lase meil praegu kogu jõudu mängu panna. Kui me ootaksime natuke, siis tulevikus... "Tulevikus on Leedu hävitatud, Novgorod ulatub Jatvingiani ja meie oleme igast küljest nurka värvitud!" käratab Uoti. Tapani kõhkleb. Kummal on õigus, Aatosel või Uotil? Kumba eelistavad jumalad - pikk rahu ja pussihoop semgalitele või suur sõda Novgorodiga siin ja praegu? Otsustame, et nii suur küsimus vajab hiies käimist.