XIV - Kalevipoja surm (1218-1219)

Uoti ja jumalate tahe jääb peale. Kartlikul Aatosel ei jää muud üle, kui tarbatlaste väesalga eesotsas sõtta sõita. Tarmukas marssal ise ei suuda ju haigevoodist tõusta ja neljasõrmeline Onni on surivoodil. Aatos kontrollib värisevil sõrmi üle relva ja rakmed, ei unusta ka tagavarahobust ja ihukaitsjarühma, aga muretuks ei saa teda kaugeltki nimetada. Tapani näos aga ei liigu ükski lihas, kui ta oma malevat üle vaatab. Rävali raskejalavägi -  500 raskete kettnuiadega relvastatud meest uut tüüpi plaatidega turvistes - on unustamatu vaatepilt. Kalevipoeg ise kannab tavalist soomussärki ja vahel ka kiivrit, mis enamiku ajast küll sadula küljes ripub.

Varasügisel 1218 tungib 6000-meheline Eesti ja Liivi ühismalev itta ja jaguneb kaheks.

Novgorodi suurvürstil on palju vaenlasi, kes on meeleldi nõus poolt vahetama. Nähes eestlaste arvulist ülekaalu, sõlmib esimesena rahu Velikije Luki vürst Danilo, pudikeelne ja rahumeelne tobu, kes eelistab Ratmiri julmale valitsusele paganate leebet iket. Järgmine on Pihkva, mille vürst Oleg on alles laps, kuid samuti oma eelmise isandaga vaenujalal. Tapani lööb venelasi Pihkva all ja tapab 40 kõrgestisündinud ratsameest, samal ajal vallutavad liivlased Staraja Russa. Sõda on meie maleva jaoks kui jalutuskäik, sest venelaste põhiväed võitlevad Leedu sissidega. Tapani sünnipäeva paiku kohtuvad meie malevad juba Novgorodi all.

Jaanuaris 1219 vallutavad novgorodlased Leedus endale žmuudide kindluse ja asendavad sealse garnisoni enda omaga, lastes nende vanemal vastavalt tavaõigusele eksiili minna. Samal ajal tõstab Atrak Rootsis hädakisa, sest taanlased on tema maale tunginud. Ütleme talle, et ta peaks viimase rootslaseni vastu ja tuleks siis tagasi Eestisse, las nokivad taanlased pealegi seda Götalandi roiskunud poolt. Sellisel taandumisel on varjatud eeliseid. Taanile kuulub nüüd praktiliselt väärtusetu maatükk, mida Rootsi peab enda omaks. Ehk õnnestub tülijumalal Erisel viikingid omavahel juukseidpidi sõtta kiskuda.

Siis saabub Novgorodi piirava maleva juurde käputäie idapoolsete laplastega keegi Simeon, kellel on pigem kehva võitleja kuulsus. Aga nüüd kirjutab pisiülik Sürjälä Simeon oma nime ajalukku.

Koos nelja jalaväelasega kasutab Simeon kavalust, maskeerudes eestlaste meesteks. Tapani istub hobuse seljas, selg mõrtsukate poole pööratud. Kokkupõrke tühisust arvestades pole tal isegi kiivrit peas. Venelase süütu välimusega pisike viskekirves lendab äkki läbi õhu ja purustab Kalevipoja (1198-1219) kolba. Nii lihtsalt see käibki. Simeon lahkub saginas terve nahaga. Eestimaa hertsog on surnud! Elagu lapsvanem Satatieto!

Kalevipoega ei armastatud nii nagu tema isa, aga jälg, mille ta oma noore elu jooksul Euroopasse kündis, jääb aastasadadeks näha.

Kristjan Raud, "Kalevipoja surm", 1935

Tegelikku valitsustööd peab mõnda aega ilma vanema abita tegema suurem nõukogu, kuhu kuuluvad leskhertsoginna, Aatos ja teised tähtsamad ülikud, sealhulgas hinge vaakuv Uoti ja tema naine Metta. Kõik teavad enda ülesandeid varasemast ajast, kardetud kaost riigis ei vallandu ja sõda jätkub endises korras. Et vältida nõunike seas ülemäärast rivaalitsemist, olen nähtavasti sunnitud ise nõukogu juhtima, kuni Satatieto suuremaks kasvab.

Pärast linna langemist ühineb meiega veel üks väiksem vene vürst, sama mõttetu mees nagu kaks eelmistki. Kalevipojale aga püstitatakse Novgorodi lossihoovi vägev hauakivi, üksildane nagu tema elu. Temanimeline saaga leiab koha Rävali uues raamatukogus, Kalevi kroonika kõrval.