VIII - edu ja halvad ended (1204-1209)

1204. aasta veebruaril tungivad eestlaste malevad Liivimaale. Väehulkade ees kõnnivad heeroldid tammepuust nikerdatud ja kepi otsa tõstetud hundipeadega. Need on meie lahingulipud, sest täna viime ellu Hundi tahet. Kuid kohe Toreida lahingu alguses saab Kalev noole kubemesse.

Haav ei ole õnneks ohtlik ja ma tohterdan mehe paari päevaga sadulasse tagasi. Aga ma kardan, et kuigi tema väikemees peaks veel töötama kenasti, ei suuda ta enam poegi saada.

Praegu pole aga mõtet leinata Kalevi sündimata poegi, pigem leiname siis juba Vesiallikat, Viru vanemat, kes hukkus samas lahingus. Koos temaga kaotasime paljude vaprate virulaste ja harjulaste verd. Tarbatlased aga taandusid lahinguväljalt, ilma et Hannu oleks suutnud neid kinni hoida.

Kuigi eestlaste malevale saab järjest osaks äpardusi, pole Caupole aga siitmaalt jäänud enam lootuseriisugi. Tema lapsed on Kalevi pantvangid, tema linnus langeb samuti peagi vaenlase kätte. Varsti ei loe liivlaste suurvanema tiitel enam midagi, sest kogu maa on Kalevi võimu all.

Suvel, kui Liivi sõda on läbi ja mehed tagasi koduradadel, nimetab Kalev ennast minu õhutusel nii Eestimaa kui Liivimaa hertsogiks. Kaarnad peavad seda uudist kandma kõikjal üle Barbari mere ranniku. Kinnitame ülikutele, et peale meie rahvusvahelise prestiiži tugevdamise ei muuda see juriidiliselt midagi - Eesti- ja Liivimaal kehtib tavaõigus, nagu on alati kehtinud. Oma naise Cileni nimetab Kalev aga uueks Liivimaa vanemaks, et see saaks seal kasvatada täpselt nii palju lambaid, kui ise soovib.

Võidupeost võtab osa ka Caupo, kes on vabal tahtel Kalevi kindlusse tulnud ja ennast suurvanema ehk hertsogi armulikkuse hoolde andnud. Hämmastava rahuga murrab Caupo oma vaenlase kojas leiba ja rüüpab veinigi, mida Irge talle aina juurde valab. Ta uinub, teades, et tema lapsi ja naist ei ähvarda pärast seda rohkem miski.

Aasta hiljem sureb loomulikku surma ka häbistatud, kuid ustav Rävala Hannu (1145-1205). Kalevile  hakkab tunduma, et tema põlvkonna aeg on möödas. Surnud on latgalite ja semgalite vanemad, Manala valda on reisinud Vetseke, Caupo ja Vesiallikas. Surnud on vana hea Tuuligi, kelle embuse kunagist soojust maavanem siiani salaja igatseb. Aga tal endal on veel vara puhata. Pärast vereohvrit Hundile teeb ta kummarduse ka Sipelgale, et see vaikimise lõpetaks. Või on ka putukad lahkumas?

Seni, kuni temas veel rammu on, õpetab Kalev mõõgakunsti oma pojale.

Lähema paari aasta kõige kõmutekitavam sündmus saabub siis, kui Ihanti  - Caupo bastard ja üks mu kunagisi lemmikõpilasi - esitab väljakutse Uoti nooremale vennale. Uoti on kasvanud nii vägevaks sõjameheks, et tema peal jõudu proovida ei julge Ihanti praegu kogu oma uhkusest hoolimata. Aga unistava hingega Taimi tapmine, vaat seda peab too bastard endale jõukohaseks ülesandeks. Esialgu saab rahuldatud tema uhkus, kuid mitte tapahimu. Taimi saab õlga ränga haava ja jääb paariks kuuks voodisse müredaid mõtteid mõlgutama.

Ravin Taimi ise terveks ja ütlen talle, et tasuga võib oodata. Hiljem olen endalt korduvalt küsinud, kas sekkusin liiga hoolimatult asjade loomulikku käiku. Kuid Taimi näis olevat sõjamehena osavam ja kasulikum kui Ihanti, ta oli usaldav ja tundus seetõttu usaldusväärne.

Ühel kevadel jääb Kalev haigeks. Tapani räägib lepatriinuga, kes lendab üle maa ja vee, tuule- ja sõnatarkade käest nõu küsima.

Üle lahe lennates näeb lepatriinu jubedat tapatalgut, mis ennustab ette tulevasi aastaid. Lepatriinu seni ilmetut karva tiivad võtavad sellest peale vere värvi ja Taani kuningas kinnitab kanda Soome lahe põhjaosas.

Siis puhkab lepatriinu jalga Tavastis, mille suurvanem Mielus ei tea küll Kalevi haigusele rohtu, aga lubab eestlasi muidu igal võimalusel aidata.

Ta on hea sõjamees, hea liitlane selle jaoks, mis meil lähiajal ees seisab. Ja ta on vana kooli mees, selliseid enam palju ei ole.

Üks asi, mis mulle nooremate eestlaste juures muret teeb, on nende kalduvus ebausklikkusele. Nad kipuvad mind kummardama, mis on tore, aga nad teevad seda sellisel moel, mida ma pole kunagi palunud. Eriti vagad nende seast on nõus loobuma heast söögist, magusast joogist ja pehmest asemest, mõned eriti hullud loobuvad seda aset ka kellegagi jagamast. Kullakesed! See, et mina ei söö ega maga, ei tähenda, et ma seda kõigile keelaksin. Ja te peate ju ometi nägema, kuidas ma hommikust õhtuni koort, mõdu ja veini limpsin?

Ihantile tundub, et ta ei suuda mulle kuidagi õigesti meele järgi olla, täpselt nii, nagu ta ei suutnud olla vääriline poeg oma kadunud isale. Ta langeb musta masendusse.

1209. aastal teatame Saaremaa Vesale, et aeg on otsustada - kas hakata Eestimaa hertsogi vasalliks vabatahtlikult või mõõga ähvardusel. Vesa, kellest noorena orvuks jäämine ja lapseeas nähtud õudused on teinud karmi ja julma mehe, naerab mulle näkku, kui seda teadet talle tooma lähen.

Lootsin, et ta võtab oma vana õpetaja nõu kuulda, aga tema näeb asja väga isiklikult. Mis siis ikka, ärgu olgu tal enam üldse vanema tiitlit. Kalev on õigusega suurvanem ja sellega nõustuvad kõik, kes ei ole just tema vaenlased.

Täpselt lahingu ajal jõuab lepatriinu lapi tarkade juurest tagasi ja toob Kalevile rohu. See teeb oma töö kenasti ja meie vanem saab terveks. Vesa põgeneb Preisimaale, tema linnus langeb meie valdusse.

Mis puudutab Tavasti vanema abi, siis selle võtab Kalev vastu, aga sõpruse lükkab ta järsult tagasi. Suurvanematel ei ole sõpru, on vaid huvid, arvab Kalev. Mulle tundub tõesti, et ta on läinud uhkeks.

Uue hertsogiriigi viiendaks provintsiks muutunud Saaremaal tegutseb lisaks varaste gildile ka salakaubitsejate (loe: mereröövlite/kauplejate) võrgustik, teed on siin aga paremas korras ja sepakunst kõrgemalt arenenud kui mandril.

Taas võime uhkusega öelda - Eestimaal läheb hästi.

Selline näeb noor ja õitsev Eestimaa riik välja vahetult enne suurt sõda.