Selle kohta, mis järgmistel aastatel toimus, pole palju öelda, mis tähendab, et eestlaste põli on rahulik ja muretu. Mina oleksin kartnud, et uute alade vallutamine teeb valitsemise Kalevi jaoks keerulisemaks. Tegelikult on see nüüd lihtsam. Selgub, et tarbatlased on oma viletsa vanema asemele alati karismaatilist rahvaliidrit tahtnud. Tegelikult olen nendega nõus - mida rohkem aega ma Kalevi seltsis veedan, seda rohkem ta mulle meeldima hakkab.
Muide, kui Kalevi käest küsida, kes on Aristoteles, siis ta ütleb, et see oli üks habemega kreeka vanamees, kes oskas väga hästi numbreid kokku arvata. Seda on isegi Rävala vanema kohta meeletult palju. Olen talle jutustanud ka seda, kes oli Caesar ja kes Aleksander ning õpetanud talle selgeks need viis tähte, millega tema nime kirjutatakse. Ta rakendab oma teadmisi ka valitsemises ja varsti on meie rahaprobleemid lahendatud. Eriti vahva on, et Revali turuväljakul hakkavad püsivalt etendusi andma žonglöörid. Tarbatus neid veel ei ole, seal ei saada sellest aru.
Mul läheb siiski vaja nooremaid õpilasi, kellele vaimutarkusi jagada. Valik on suur, sest nii Vetseke kui Caupo otsustavad oma hea tahte tõendamiseks saata kõik oma viieaastaseks saanud järeltulijad, isegi vanemajärje pärija pantvangidena Revalisse. Tahan, et sellest linnast saaks Läänemere hariduskeskus, paganate Bologna. Õpetus, mida ma valitud poistele andma hakkan, sarnaneb kristlike maade kleeruse omale, aga muidugi ilma tsölibaadivandeta ja minu poolt tublisti täiendatuna ning tasakaalustatuna. Valin oma esimesteks õpilasteks Saare vanema pärija, Caupo sohilapse ja ühe kohaliku ülikupoisi. Komme, et viie- kuni 16-aastaseid kõrgeltsündinud lapsi võõrsil koolitatakse, on tänapäeval levinud üle maailma, see aitab märku anda, millistest naabritest rohkem lugu peetakse. Või vähem. Vesiallikas laseb oma tütrel kasvada Caupo pere juures.
Eestil läheb igas mõttes hästi. Soovin, et sama saaks öelda Kalevi kohta.
Ah nii. Kalev loobus Tuuli nimel järglase sigitamisest ja ajaloo uhkeimale valitsejatesoole aluse panemisest. Kalev vallutas Tarbatu, riskis kogu oma varaga ja tappis sadu mehi, et selle kondise moori väärikust kaitsta. Ja nüüd ütleb Tuuli, et kogu see Eestimaa ühendamise asi hoiab Kalevit ikka liiga sageli kodust eemal, et vahel ta tunneb, nagu nad ei olekski üldse abielus. Ja et ta tunneb ennast vanana. Ja et see on ikka asi, mille arutamisele võiks rohkem aega pühendada. Selle asemel, et mõelda igavatele riigiasjadele, nagu siis, kui Rootsi kuningas vallutas teisel pool lahte Nylandi ehk Uusimaa või siis, kui semgalite pealik Kurlemuse hävitas Polotski vürstiriigi, mille endised alad Vitebski vürst mõned kuud hiljem enda heaks "vabastas". Või kui Into, Ostrobothnia vanem, allutas ootamatult endale Fääri saared ja Islandi.
Rääkimata sellest, kui Kalevil oli vaja käia kaugel Kiievis, et sealse vürstiga mõdu juua ja üksteisele kavalaid lubadusi jagada. Kes teab, mida ta seal veel tegi.
Siis räägib Tuuli sellest, kuidas kasulaste lärm teda hulluks ajab ja kogu aeg meelde tuletab, et tal pole päris oma lapsi saada õnnestunud. Sest nojah, ju ei olnud Kalevist siis piisavalt meest, et see laps ära sigitada, siis kui Tuuli veel noor oli. Niimoodi ütleski. Kalev katsub seda mitte välja näidata, aga pärija puudumine on talle hell teema. Tuuli teab hästi, mis soone peale vajutada, et mehel valus oleks, aga seekord läheb see tal liiga hästi korda.
No comments:
Post a Comment