Samal ajal, kui rootslased kristlikku vennaarmastuse korras Ojamaa malevat tükkideks raiuvad, räägitakse Rävalis läbi Saaremaa päästmisplaani ja tähistatakse eelmisi võite. Rootsi riik on nii laiale alale laiali venitatud, et Kanuti-sugusel juhmardil ajab see kõik silme eest kirjuks. Ajal, mil tema rusikas kuhugile löögiks koondub, napsame meie teda ikka just sealt, kus ta seda kõige vähem ootab. Kalev joob palju mõdu, läheb heatujulisena voodisse ja uinub. Mõni tund pärast südaööd äratab meid sama näitsiku kiljatus, kes teda kambrisse oli saatnud.
Nii lahkub siit ilmast Kalev, Eesti- ja Liivimaa hertsog. Ta oskas läbi saada nii lihtsama rahva kui sõjameestega, träälidega ja vanematega, paganate ja kristlastega. Õigupoolest pea kõigiga - kui välja arvata tema esimene naine ja need jultunud, kes otsustasid takistada tema teed kuulsuseni. Ta oli endast heal arvamusel, armastas ehk liialt nalja ja naisi, vihastas kiiresti ja tegutses mõtlematult, aga valitsejana oli ta helde, aus, õiglane ja töökas. Teda ei tõuganud taga hertsogitiitel, vaid soov maailma muuta. Kusagil kaugel elab üks araabia tüdruk, kes ei teagi, millest ta ilma jäi.
Rahva juttudes räägitakse, et Cilen leinanud Kalevit seitse päeva ja ööd, nii et Rävali kõrvale tekkis järv. Veel kandnud leinav naine käsitsi kalmule raudkive ja nii valminudki linna uus kindlus. Tegelikult ehitatakse linnus tublisti hiljem. Mis järve puudutab, siis on hea, et see jutt ei ole Veevana kõrvu jõudnud, solvununa võib too loom ükskõik mida teha. Isegi hirmsa leina osa on natukene liialdatud, aga ega meil selliste juttude vastu midagi ei ole, said Cilen ja Kalev ju eluajalgi täiesti rahuldavalt läbi - eriti pärast seda, kui nad lahku kolisid. Veidi varem alustati minu käsul Kalevi kroonika kirjutamist, lasen selle kõik sinna kirja panna ja seejärel on kroonika lõpetatud.
Tapani õpingud Ölandil jäävad pooleli ja poiss lendab minu kukil tagasi Rävalasse. Nüüd ma taipan, mida Hundi soov tegelikult tähendas. Tapani õpib sõjapidamist edasi mitte viikingipoegade käe all, vaid nende vastu võideldes! Üldises sõjaplaanis ei ole midagi muutunud. Uuendame liidulepingut Tavastiga. Detsembris 1210 maabub Uoti koos tarbatlastega Saaremaal ja lööb puruks seal tolgendava nylandlaste väe, keda on meie omadest arvestatavalt rohkem. Nagu laevadest äralõigatud ja lüüasaanud malevate puhul ikka, seisab ees järjekordne veresaun.
Detsembris kuulutab meie õhutusel Rootsile sõja ka Tavast, kelle piiri lähedal vastase põhiväed redutavad. Ülekaalust hoolimata saavad rootslased Soome malevalt mitu korda lüüa. Siis tegin talvise sõjakäigu suurima eksituse, andes Rävala parimad mehed sangar-Uoti ja mõrtsuk-Taimi (mõnes kroonikas on teda nimetatud eksikombel isa järgi) perepea, vana Lalli kätte.
Nad lähevad soomlaste koormat kergendama, aga kõik läheb viltu. Vastastel on ülekaal ja neil on raudrüütlid.
Kui mõni meie meestest jääbki ellu, läheb kuid ja aastaid, enne kui need õnnelikud koju tagasi jõuavad. Enamik jääb pigem juba Soome jõhvikaid korjama. Lalli jõuab koju tagasi ainult tänu ühele vaprale mehele, kellest ma otsustan üliku teha.
Ütlen Lallile täiesti otse, et nüüdsest on Uoti asetäitjaks tema asemel relvakandja Aimo ja kogu mutt. Nii vapraid mehi olen varem kohanud vaid klassikalisi tekste lugedes. Kuigi ma ei ei tea ühtki rooma sangarit, kes oleks enda lüüasaanud väepealiku koerakelgul üle kevadise jää elusana koju toonud. Lalli sureb mõne kuu pärast puhtasse häbisse.
Kalevipoeg on oma isasse, nagu me algusest peale teadsime.
1211. aasta detsembris saadab Tapani minuga Liivimaale teate, et Hopjori Mikko jälle oma väehulga kokku koguks. Lippude alla koguneb ligi 2600 liivlast, kes peavad minema otse vaenlase kaitsmata südamesse. Paraku läheb rootslastel suveks korda Tavasti suurvanem alistuma ja teda oma põhiterritooriumist loobuma sundida. Mielus jääb ka pärast rahu maavanemaks, vasallideks pojad Österbottenis ja Savolaxis. Tema ja Kalevipoja vahel sugeneb sõprus.
Samal suvel vallutab Mikko kogu Lääne-Götalandi. Sügiseks, mil rootslased alles paaniliselt vägesid poolsaarele tagasi toimetavad, on meie käes juba ka Småland. Sealne valitseja sõlmib meiega vasallileppe ja asub Rootsi kuninga vastu sõdima. Ta on argpüks, mis teeb läbirääkimised vaid lihtsamaks.
Oktoobris peab ta juba koos Mikkoga oma koduvalduseid kuninga meeste eest kaitsma.
Mikko teeb selles lahingus imet. Tundub, et rootslased on väsinud, räsitud ja võitlusvõime kaotanud.
Pärast rootslaste lüüasaamist otsustab Mikko mitu korda suuremale vaenlasele järgneda ja purustab selle Ida-Götalandis täielikult. Kuninglikku väge ei ole enam. Enamik rootslasi jääb küll ellu, aga jätab relvad ja põgeneb. Kanut ei suuda sellest kaotusest niipea toibuda, kaotsi läks tal ju enam kui 9000 mehe ringis. Kui ma ütlen Mikkole, et ta on Eesti kirjapandud ajaloo suurim sõjakangelane, rehmab ta käega ja mühatab.
1213. aasta alguses, mil Mikko Ida-Götalandis edasi tegutseb, võtab Uoti tarbatlaste maleva ja korraldab uue rünnaku Soome, virulased toetuseks kaasas.
Kalevipoega kutsutakse nüüd pidulikumatel puhkudel "Tapani, Eesti- ja Liivimaa hertsog, kõigi eestlaste kalev." Huvitav keeleuuendus, olin sellega pärast lühikest mõtlemist päri. Ta elagu!
No comments:
Post a Comment