SISSEJUHATUS

Mina, kratt Carolus, olen näinud tulevikku. Mind tehti Nurmekunnas kristlaste kalendri järgi 1180. aastal pärast jõulupühi, aga midagi läks nihu. Vana vokitald, saunaviht, ahjuvõrud ja takutuust seoti kokku, löödi paar söetükki silmadeks, siputati verd peale, puhuti hing sisse ja valmis ma olingi. Aga kui takud mu perses nõiatuld võtsid ja ma kogu oma nooruse ilus risttee kohale õhku tõusin, läks vana rohutark, kes siiamaani kõik õigesti oli teinud, nii ähmi täis, et kukkus ristselitsi teele maha ja heitis hinge. Mulle ei öeldud, kellele ma kuulun, nii sain maitsta seda, mis inimeste elu nii raskeks ja põnevaks muudab ja mida õpetlased nimetavad liberum arbitrium.

Noore ja vallatu loomana kihutasin siis mitmeid päevi üle taeva jõgede, metsade ja mägede kohal, viimaks üle suure ja sooja mere ja liivaväljade, kuni jäin Bagdadi-nimelisse linna puhkama. Seal õppisin džinnide ja alkeemikute käest Aasia ja Euroopa geograafiat, suurte impeeriumide ajalugu, kaubatarkusi ja kõikvõimalikke nõia- ja insenerikunste. Hiljem täiendasin end Itaalia Bologna ülikoolis teoloogia ja Rooma õiguse alal, kuni minust sai kõige haritum kratt, keda eales on taeva all nähtud. Kunagi aga ei kadunud mu vihasest rinnast igatsus soise ja jaheda maa järele, mille rahvast Tacitus estideks kutsus.

Enne, kui 1186. aasta lõppes, lendasin üle Euroopa tagasi ja kontinenti enda all nähes langes mu söesilmadelt lõpuks kae. Ma nägin maailma, mille saatus on algusest lõpuni otsustatud. Eelkõige nägin, kuidas estid, kellele ma võlgnesin hinge, peavad langema kristlike rahvaste orjakepi alla, kuni viimaks head ja vanad kombed viimase kandjaga koos välja riisutakse. Aga oli üks asi, mida Allah või Deus oma suurde raamatusse kirja ei pannud. See olin mina, vaba ja kõnelev kratt, maailma kõige haritum õpetlane. Kui selline olend maiste valitsejate tegemistesse sekkub, pole enam miski lõpuni kindlaks määratud, kõigel lasub ettemääramatuse loor. Otsustasin, et minust saab estide teejuht – mitte sulane, vaid vabatahtlik nõunik. Olen valmis aitama igaüht, kes estide üle valitseb, et pärandatud kombed ja estide keel, esimene, mida minu kõrvad kuulsid, ei kaoks maamunalt, vaid õitseks ja leviks. Aega mul on, sest kuna kratid ei sünni nagu inimesed, ei saa nad ka inimeste kombel surra.

Mina, kratt Carolus, olen näinud tulevikku ja asun seda tänasest päevast ümber tegema.