Kutsun Kalevi, tema naise ja veel mõned tähtsamad kohalikud ülikud kokku ja seletan neile, mida puuvõrad ja sipelgad mulle on sosistanud. Esivanemad tahavad, et meie maa ja maarahva malev oleks ühe vanema käsu all - õige vanema käsu all, ütlen Kalevile ja tema kaaskondlastele. Üks esimesi samme sellel teel peaks olema Saaremaa meie seltsi toomine. Sest kes valitseb Saaremaad, hoiab käes võtit Barbarite mere idapoolsesse soppi - seda juba praegu, rääkimata veel sellest, mis võib olla sajandite pärast. Lisan, et paraku pole Kalev oma väärikusele vaatamata siiski nii lugupeetud, et ennast lihtsalt Saare maavanemaks kuulutada ja kohale purjetada. Kuni Rävala sõdalased ei usu, et Kalev on õige mees saart endale võtma, ei ole nad sellise retkega nõus. On ka teine, kõveram ja verisem võimalus, aga selleks valmistumine vajab rohkem taalreid, kui meil praegu on. Nii jääme esialgu kõrvalseisjaks, jälgides, kuidas meie ümbrus järjest tulisemaks muutub.
Leedukad lasevad Novgorodil vallutada Lääne-Dvinaa ja lepivad rahuga, latgalid aga löövad Saare vanema abiga nii Liivi lahe rannikule saabunud Valahhia vürsti kui tema kreeklastest liitlasi. Eestis on olukord rahulik kuni saatuslike jootudeni Caupo juures.
Caupo kutsub mõlemad oma vasallid võõruspeole, et pinevast poliitilisest olukorrast rääkida. Unnepewe aga kisub juttu pidevalt sellele, et temal, nagu Caupolgi, on kaks meessoost pärijat ning selles, et Kalevil veel poega pole õnnestunud saada, on süüdi ainult too vana lehmanäoga nõiamoor, keda Kalev ahju peal soojendab. Mina ütleksin, et Tuuli on kõvale vanusevahele vaatamata Tarbatu vanema naisest veel kobedamgi, aga Kalev otsustab vihastada, raksatab vestu keset lauda ja nõuab vabandust. Unnepewe, lollakas, tunneb teise tigedusest ainult kahjurõõmu ja jätkab endises vaimus.
Kalev ei ütle rohkem sõnagi, hüppab hobuse selga ja kihutab Rävalasse.
Aga kohe, kui Caupo kuuleb, et Kalev tahab teise tema sõltlase kallale sõjaväge saata, paneb ta ise kokku maleva ja saadab selle omakorda Rävala vastu. Tarbatlasi on vaevu paarsada, aga liivlasi meie omadest kõvasti rohkem. Sean kokku väikese plaani.
Meie mehed panevad pisut aega vastu, aga pistavad siis korratu jõuna plagama. Täie õigusega triumfeeriv Caupo asub Rävala linnust piirama. Aga ta teeb valearvestuse - Kalevi sõdalased ei taandu mitte ida suunas, et seal oma ridu koondada, vaid lähevad Julianuse kalendri järgi arvestades 1. juunil lihtsalt laiali. Kahekümne, tosina, viie või ka ühe mehe suuruste salkadena. Käivad oma pruutidel külas, magavad lakkades, püüavad kala - suvi ju. Samal ajal kui Caupo Revali värava taga ootab ja piilusalkade ohvritena sadakond meest kaotab. Paari nädala pärast koguneb rävalaste malev taas, heatujuline ja võitlusvalmis. Liivlastele tuleb see nii ootamatult, et nad taanduvad otsemaid, lahinguta. Juulis läheme isand Õnnepäeva tervitama.
Liivlased on vahepeal saanud kuskilt juurde 500-mehelise toetussalga ja koondavad oma väed uuesti Revali ümber. Paar päeva on olukord äärmiselt habras ja nii Tarbatu kui Rävala tulevik igas suunas lahtine.
Pärast Tarbatu äravõtmist tormavad rävalased kodu poole tagasi. Päev-paar enne saabumist saab Kalev teate, et ta on saanud juurde 500 kergelt relvastatud odameest - samad sellid, kellele ta kunagi ulualust pakkus ja nüüd Leedust ilma võiduta tagasi tulevad. Need 500 talumatsi otsustavadki tõenäoliselt eesseisva lahingu saatuse.
Caupo saab lüüa ja koondab oma demoraliseeritud, aga ikka võitlusvõimelised väed Tarbatu juurde. Detsembriks on Reval vaba ja jaanuaris 1191 toimub lahing Tarbatu all. Liivlaste põhiväed pistavad peagi plagama, allesjäänud vabatahtlikud ei suuda üksinda vastu hakata. Uus lahing Üksküla all nii-öelda toimub, kuid jääb põhimõtteliselt ära - liivlased pagevad kodudesse ja ei kavatsegi enam Caupo eest võidelda. Kalev kahetseb naljaga pooleks, et tema nimi Liivimaa vanema tiitli võtmiseks piisavalt väärikas ei ole. Ütlen talle, et pärast seda lepingut, mille ma Caupol kurgust alla kavaten suruda, piisab Rävala Kalevi nimest rohkem kui vaid ühe tiitli nõudlemiseks. Valigu ainult välja, millist soovib.
Pärast igavese ja jäädava rahu sõlmimist eestlaste ja liivlaste vahel on Kalev nüüd, aasta pärast Caupo pool toimunud joomingut nii Rävala kui Tarbatu vanem. Ainus, mille üle ta saab kurta, on tühjast tühjem kukkur ja jätkuvalt pinev õhustik. Vene vürstid ja rootslased hävitavad üksteise võidu soome hõime ja Leedu on jälle sõjas Polotski ja Novgorodiga. Latgalid jagelevad oma kodumaal endiselt valahhidega, aga saarlaste vanemat Vetsekest nähti viimati purjetamas lõuna poole. Seni, kuni me võlgu tagasi maksame, võib veel paljusid uhkeid maaisandaid tabada sama või halvemgi saatus, kui see, mis tabas õnnetut Õnnepäeva, kes praegu ainsagi penni ja tulevikuväljavaateta kusagil Soome sääskede juures vireleb.
No comments:
Post a Comment