II - esimesed aastad

Naisevõtt osutub esialgu ületamatult raskeks, sest vanemat väärivaid ja sobiva religioosse veendumusega näitsikuid on vähe ja neid väheseid ei raatsi keegi ära anda. Kosjade asemel tegeleb Kalev erinevate ajaviidetega.




Mina seletan talle, kuidas maksusüsteemi korrastada, nii et alamad mässama ei hakkaks, aga vanema kukrusse võimalikult palju pudeneks. Ta kuulab mind ja võtab õppust. Kalev, see kunagine tuim eesti töll, keda ma alles mõned kuud tagasi kohtasin, on nüüd muutunud mees, hoogne ja tormakas. Tuulispask. Ja selle asemel, et pärijatele mõelda, ajab ta taga endavanuseid naisi.


Lubangi neil mõne kuu pärast paari minna - armastajate lahkuajamine ei ole kratile sobilik töö. Küll ma mõne lahenduse leian, kui Kalev tõesti pärijata sureb. Pealegi toovad pulmad meile andamitena 24 tukatit. Vahepeal sõlmivad Vesiallikas ja Kaupo omavahel liidu, mis tähendab, et kogu Eesti mandriala on sõjalises mõttes ühtne. Lihtsalt liivlase käsu all.
Kohalik kaubitseja kurdab, et tema tütar ja kaubad langesid röövlite kätte. Kalev soovitab nad tal endal välja osta, nagu need asjad alati on käinud.

Tuleb tunnistada, et röövlid tunnevad end siin võib-olla tõesti pisut liiga mugavalt. 1180.-te teise poole Reval ei ole ka muidu just kõige inspireerivam paik. Aga see on kodu.

1189. aastal muutub piirkond rahutuks: Kuramaa asub sõdima Vitebskiga, leedukad Polotski ja Novgorodiga. Esimene annab järele ja sõlmib rahu, aga hiigelsuure Novgorodi vastu leedukad vaevalt et palju korda suudavad saata. Salk Soome paganaid läheb leedukatele läbi Eesti appi ja Kalev ei suuda nende võõrustamisest ära öelda, kuigi see läheb meile kulukaks.

Kaleviga ei ole mõtet vaielda, ta on täielikult muutunud mees, kui ei teaks, siis ütleks, et sündinud poliitik. Peamiselt heas mõttes, sest tema otsused on talle vahepeal toonud ka õiglase valitseja kuulsuse. Seejuures pole ta mingi kasetohust kuivik, vaid saab inimestega hästi läbi.

Vahepeal on meie maleva read nii palju tihenenud, et suuremat meestehulka Rävalast praegu kokku ajada võimalik ei ole. Kui kaardil ringi vaadata, paistab tegelikult mitmeid ahvatlevaid kohti, kuhu maleva saata võiks. Selline hulljulge otsus vajaks aga põhjalikku ennete jälgimist ja vaimudega konsulteerimist.

Novgorod on väed Toržokist, Velikije Lukist ja Pihkvast lõuna poole leedukatega sõdima saatnud. Pihkva linnus on neist kõige paremini kaitstud, Lukis ja minu mäletamist mööda ka Toržokis on sama pisikesed maalinnused nagu meilgi siin. Leedukad on vallutajatele paari tuhande mehega põhja poole vastu tulemas. Kui meie rünnakuga tuleks kaasa ka Caupo, nagu võib eeldada, muudaks see Novgorodi lootusrikka sõjakäigu märksa tülikamaks ettevõtmiseks. Aga Novgorod, raisk, on samas suurem kui Eesti ja Leedu kokku.

Oleks ka teine, alatum ja samuti riskantne võimalus seoses sellega, et saarlased on oma väed mandrile viinud, et enda senjööri Valahhia (!) vürsti väidetava agressiooni eest kaitsta. Huvitav, mida nad arvaksid, kui Rävala malev samal ajal nende saare ette võtaks? Ka selline otsus tähendaks, et Caupo peab valima, kas meiega kaasa minna või koju jääda. Saarlased võivad aga praegu veel koos oma latgalitest liitlastega ruttu koju tagasi jõuda.
Keegi ei keela meil ka Caupole, Vesiallikale või Tarbatu linnuses elutsevale Unnepewale kaikaid kodaratesse loopida - peale nende meeste endi, kes on erinevalt saarlastest kodumail.

On ka kolmas, ehk isegi kõige mõistlikum võimalus - lasta leedukatel ja saarlastel oma asjadega tegeleda ja koguda tasakesi kulda edasi.

Ohverdasin härja, kajaka ja kristlase, et tulevikus selgusele jõuda.