XII - Kalevipoja sünnipäev (1214-1216)

Rahulikku ülesehitustööd püüab segada üks hertsog Magnuse poegadest, seadusekuulutaja Eskil, kes on otsustanud Rootsi riigist lahku lüüa ja üksinda paganate-vastast ristisõda alustada.

Fanaatilise ristisõdija ohjeldamiseks saadame teele Hopjori Mikko 2250 liivlasega, nendega liituvad tee peal Ojamaa kaupmehed. Kaasa läheb ka Uoti, esialgu tavalise relvakandjana. Enne, kui nad Rootsi randa jõuavad, suudab Eskil Ida-Götalandis siiski tublisti sigatseda. Sellega, et tõeline ristisõda Jeruusalemma pärast on parasjagu järjekordselt läbi kukkumas ja tuulikud, mida nad siin põletavad, kuuluvad rootslastele ja kristlastele, ta oma pead ei vaeva.

Adriaen Lievensz van der Poel, "Põlev tuulik", 1662

Enne lahingu algust saadab Eskil meie maleva juhtidele mõnitustest ja kirjavigadest kubiseva teate. Ta pilab Tapanit, et too saatis enda eest võitlema ema armukese, jäädes ise koju ema põllepaeltest kinni hoidma. (Kõik, kaasa arvatud armukesejutt on minu teada räige laim, kuigi viimase osas päris pead ei julgeks anda.) Kirjutame vastuseks, et Kalevipoeg lükkab tema alistumispalve tagasi ning et kõik Eskili maad kuuluvad edaspidi Eestimaa hertsogile.

1215. aasta juulis võtab Tapani endale lõunamaalt kumaani sugu naise. Sõjapõgenikke elab nüüd ka Rävalis piisaval hulgal, et tõmmu näitsik end siin koduselt tunneks.

 
Pärast Ida-Götalandi vabastamist asub Uoti kohalike rootslaste sõjasalga etteotsa ja liigub koos liivlastega põhja suunas.

Varsti kuulub kogu Södermanland meile ja risti-Eskil võib kerida isa juurde, kuni tuleb tema kord maata hertsogiks saada.

Södermanland - Eesti hertsogiriigi pärl. 

Rootslaste vastuhakumeel meie allutatud aladel ei ole siiski päris vaibunud. Kuna riigikassa on raha täis ja valitseb rahu, anname kihutuskõnedele vastulöögi sellega, et kaotame ajutiselt kogu riigis igasugused koormised. Nendega, kes kõigest hoolimata relvad otsustavad võtta, kõneleb raud oma halastamatut keelt.

Kui Kalevipoeg saab 18-aastaseks (ja mina kaks korda sama vanaks), tähistatakse seda suure peoga, kuhu saabuvad ka kõik tema vasallid. Kaugemad vanemad toimetan kohale mina. Selleks kasutan tehnoloogiat, mis on põhimõtteliselt analoogne tünniga, aga näeb ilusam välja, on seespoolt vooderdatud ning selles on piilu- ja õhuaugud.

Õhtu lõpuks tõmbub Tapani koos lähimate nõuandjatega eraldi ruumi, et arutada riigis toimuva üle. Tema kõrval on hertsoginna (kalevatar?) Özgul, kelle paisuvast kõhust on näha, et pisitütrele on peagi lisa oodata.

Lähisugulastest on peol ka valitseja ema Cilen koos kolme tütrega. Neist noorim sündis veidi enne Kalevi surma ja kurjad keeled sosistavad, et see võis sama hästi olla ka Caupo poja Menikko laps. Mulle ei paku see küsimus enam vähimatki huvi. Vanem tütar Tura on meheleminekueas, küllap nopitakse selline plika ka kärmelt ära.

Rahaasjadega tegeleb praegu Satakunta Valta, kelle vennale kuulub muide pool Islandit. Jumalavallatu, aga väga nutikas mees. Valta ütleb, et isegi ilma maksudeta teenime hertsogi isikliku omandi (pruulikojad ja muu selline) pealt aastas 29,28 taalrit. Et meie rikkus on nii suur, käib kõigis neljas provintsis ka tubli ehitustegevus, nii Rävalis kui Dorpatis saab paari kuu jooksul valmis esmane teedevõrgustik.

Rootsi alad on endiselt rahutud, ent düsenteerialaine on üle läinud. Dorpati jõukus on pisut kahanenud, kuna põllumehed külvasid kevadel vale kanepi seemet. Rikkaks selle põllukultuuriga niikuinii ei saa, sest taime külmakindlaid sorte kasvatatakse nüüdisajal palju.

 

Peol viibib isegi üks kristlane, Nylandi vanem ja Rootsi kuninga vend Joar. Tema on ainus Tapani vasall, kes pole veel ristivett maha pesnud.

Bengt Magnusson tegi seda, kuna nii oli mugavam, kuna ta polnud eriti kunagi Neitsi Maarjasse uskunud ja kuna tõelise kratiga suhtlemine pani teda küsima, kelle poole siis õiguse vaekauss tegelikult langeb. Loomulikult valis ta tugevama poole. Ojamaa lapsvanem tegi seda sellepärast, et teda ametisse seadnud kristlastest kaupmehed käskisid tal seda teha.

Ka Ensio on peol (kus ta hoidub midagi söömast ning väldib inimtühjadesse paikadesse sattumist), aga tagakambrisse teda ei kutsuta.

Jatvingide vanem, kellega me hiljuti sümboolse liidulepingu sõlmisime, sõdib praegu Galitši vürstiga ja ei saa tulla. Ta annab teada, et kuigi sõda kulgeb tema jaoks soodsalt, on eestlaste abi alati oodatud.

Sõjanõukogu moodustab Uoti koos Õllesõjas esile kerkinud väepealikega. Nende arvutuste järgi suudaksime praegu võitluseks ette valmistada üle 13 000 mehe ja me pole isegi veel sõdadest korralikult toibunud. Varsti oleksime võimelised rinda pistma kasvõi norrakate või taanlastega.

Uoti on võtnud naiseks saarlanna Metta, Vetseke tütre, kellega tal on kolm last. Kui Uoti on Kalevipoja mõõk, siis umbusklik Metta on kilp, mis seisab hea, et ühegi vandenõulase pistoda Tapanit ei tabaks. Või et vajalik inimene hinge heidaks, kui asi nii kaugele peab minema. Mõlemad on ustavad sõdurid.

 
Metta sõnul on rahvas sisemiselt nii ühtne, et lepiks isegi reformidega, kui need talle piisavalt hästi ära seletada. Praegu kehtivad riigis tavaõiguse reeglid, aga see ei pea igavesti nii olema. Mis puudutab pärilusseadusi ja usukombeid, võiksime kasvõi kohe vabariigi või feodaalse monarhia välja kuulutada. Ja kui ma temast õigesti aru sain, saame vajadusel pärilusseadust muuta ka nii, et poja puudumisel pärib Tapani krooni tema väike tütar Maija.

Läbirääkimiste korraldamisega tegeleb Irge tütar ja Hannu kasulaps Ilkay, väga sümpaatne ja nutikas tütarlaps, kelle sünnikoht on kaugel idas. Selle järgi, kui hästi nende iseloomud klappisid, oleksin arvanud, et Tapani võtab hoopis selle tüdruku ära. Ju vist kaugem mari on magusam.

 
Ilkay laotab lauale Euroopa uuendatud kaardi. Hea uudis on, et lõunas on semgalid, leedulased ja jatvingid kena hulga maad paganatele tagasi vallutanud, leedulased võtsid ära koguni Polotski. Idas lõppes äsja Novgorodi vürsti Ratmiri võiduga Vladimir-Suzdali riigi kodusõda. Neist lõunasse jääb kirev valik vene vürstiriike.

Läänes on Rootsi kuningas Jon sõjalises liidus Norra vanaldase kuninga Sverrega. Taani ja Rootsi on endale Soomes uusi alasid allutanud, praegu soovib Taani kristlastele tagasi vallutada Fääri saari.

Väike täpp otse Liivimaast lõunas on Latgale, mida valitseb alates 1213. aasta kevadest Kiievi vürsti vasall. Kiiev ise saab praegu lõunas tublisti peksa Volõõnialt, mille vürst, noor Vladimir Rurikovitš on uskumatul kombel liidus semgalitega. Semgalid aga sõlmisid Kiieviga rahu, et sõdida Polotski suurvürstiga (kes elab Vitebskis. Erinevalt Vitebski suurvürstist, kes elab Minskis. Paistab, et selle Vene kuningriigiga läheb veel natuke aega).

Nagu eespool märgitud, sõdivad meie liitlased jatvingid Galitšiga (pruun piklik lärakas Ungarist idas).

Metta kannab igaks juhuks ette ka piirialade värsked luureandmed. 300 polotsklast rikub parasjagu Kuramaal rahu, aga sellise väega nad linnusele erilist ohtu ei kujuta. Jatvingidel paistab oma sõjas olevat isegi arvuline ülekaal, praegu nii 5500 meest 2200 vastu. Paistab, et Podlasie piiskop jääb varsti toolist ilma.

Praegu on täiesti kaitseta Latgale, kuigi Kiievi kahanenud sõjavägi peaks kuskil kaugemal lõuna pool veel redutama. Kaitsetu on ka semgalite maa, mis tähendab ilmselt, et malev läheb Vitebski peale.

Novgorodil on pärast sõda järel parimal juhul 13 000 meest, Rootsil 23 000, Norral 26 000 ja Taanil 31 500. Kui see tundub palju, siis Poolal, kes pole sugugi kaugel, on ligi 48 000 sõdalast. Saksamaa, kes on õnneks kaugemal, peaks suutma mobiliseerida kõvasti üle 150 000 mehe.

Sellised arvud ajavad jooma ja vaidlema. Vestlus kestab hilise õhtutunnini, kuni kõik tegelased vajuvad aegamööda ärevatesse unenägudesse. Mida peavad tooma järgmised aastad?