XXV - magister mundi (1253-1257)

British Library Medieval, Additional 27695, c. 1330-40

Rauha ja Premislava pulmast tuleb Rävali ajaloo kõige vägevam pidu. Vaagnatel suitsevad erinevad lõhna- ja uimarohud. Voolab mõdu, vein ja õlu, samuti mõduga tembitud ürdisegu, mis mõjub veinist isegi joovastavamalt ja aitab kergemini märgata laudade kohal tantsivaid pulmahaldjaid. Noor peigmees joob ennast sea moodi täis. Premislava peab ta ise voodisse vedama, kus Suur-Soome impeeriumi valitseja öö läbi oigab ja kõõksub. See ei ole ajaloo kõige ilusam pulmaöö, aga malbe kuninganna ei pahanda. Rõõmustab ka kuninga õemees Kökötšu, sest paganlikud valitsejad toovad Rauhale palju hinnalisi kingitusi ja nende abil saab uuesti lõkkele puhuda sõjaleegi Smolenskis.

Teel sõjaväljale juhtub Kökötšu juhitud väesalgaga aga äpardus. Mongol läheb võõras metsas jahti pidama ja langeb Moskva lähistel kohalike röövlite varitsuse ohvriks. Ta püüab küll minema ratsutada, aga murrab oma hobuse jalad, hea veel, et endal luud-kondid terveks jäävad. Tusaselt maksab Rauha õemehe lunaraha kinni.

Eestimaa ülikud muutuvad järjest jõukamaks ja mõjukamaks. Hiljem kirjutavad poliitilise ökonoomia klassikud, et Satatieto I valitsusajal ei pandud alust mitte üksnes Suur-Soome riigile, vaid kiirendati ka varanduslikku kihistumist ja aadli ning teiste seisuste vahelise lõhe süvenemist. Kalevi-aegne tavaõigus on unustatud ning feodaalisandate kirjutatud õigus täidab ainult üht eesmärki: aristokraatlike maaomanike privileegide laiendamine ja põlistamine. Ajaloo seaduspära tõttu tärkab linnades kunagi arvatavasti uus jõud, käsitööliste ja kaupmeeste baasil tekkinud kodanlaste klass, aga sinna on veel päris palju aega.

Nagu juuresolevalt tinglikult tabelilt näha, on aadlil Rävalis 1253. aastaks juba erakordselt palju mõjuvõimu, samal ajal kui vabade talupoegade, maatameeste ja uue seisuse - pärisorjade - olukord järjest halveneb. Kagu-Eestis on lihtsate maameeste seis veelgi halvem, ent aadlike asemel on seal jäme ots Tarbatu ja Otepää rikaste kaupmeeste käes.

Sel sügisel läheb Toonelasse tukkuma Hopjori Mikko (1190-1253), rootslaste ja venelaste hirm, paljude kuulsate ja unustatud sõdade veteran, paganliku rüütli ideaali kehastus.

Tal jääb napilt nägemata päev, mil Smolenski häbistatud suurvürst Rauhale truudust vannub.

Enne, kui aasta lõppeb ja minu 73. sünnipäev kätte jõuab, saab kuningas jagu pikalt vindunud haigusest. Hea õnn saadab Kalevite koda tänavu igal sammul.

Ent ei anta rahu Eestimaale - järgmise aasta hallade saabudes kuulutab Tšernigovi vürst Rauhale sõja. Kristlastele teeb ilmselt muret, et pärast Galitši vana valitseja surma on seegi väike vürstiriik paganliku impeeriumiga liitunud.

Kökötšu, kes juhib sõjas pihkvalaste väesalka, jutustab hiljem õukondlastele tähtsamatest lahingutest, mis toimuvad peamiselt Tšernigovile kuuluvatel leedu ja vene aladel. Muus mõttes jääb Räval alamõõdulise vaenlase vastu peetavast sõjast täiesti puutumatuks, ka eestlaste malev jääb kodumaile puhkama. 

Kuulsaid mehi saab selles sõjas surma kaks. Leedus hukkub semgalite suurvanema noorem vend, Polotski vanem Vykintas. Meil jälle õnnestub 1255. aasta juulis toimunud suures Mstislavi lahingus tappa 300 raudrüütlit ja 6000 družinnikut koos Mstislavi vürsti Svjatoslavi endaga.

Pärast rahu sõlmimist jäävad Suur-Soome koosseisu Mstislavi, Skalva (ladinapäraselt Scalovia) ja Jatvingia provintsid. Nende vanad valitsejad - jõuetud naised või mudilaseeas lapsed - säilitavad tiitli, kuid pole mõtet jumalate aega nende tühiste tegelaste tutvustamisele raisata.

Mstislav 12. sajandil. Via link

Tänu Galitši liitumisele ulatub impeeriumi lõunapiir nüüd peaaegu Musta mereni. Vaatamata sellele, et lõunapoolsed provintsid on Rävali jaoks absoluutselt tähtsusetud, pole arvata, et me neist niipea ilma jääme - paistab, et riigi kooshoidmiseks piisab nüüd riigi enda massist.

Selle sõjaga Tšernigovi vastu (1254-1255) on Rauha kõik küpsuseksamid sooritanud. Kuigi ta pole ise üheski lahingus võidelnud ja tõenäoliselt ei peagi võitlema, nimetatakse teda lipitsevalt üheks Rävali sõdurvalitsejatest, kolmandaks pärast Kalevit ja Kalevipoega.

Kuid on tõsi, et 18-aastane strateeg on Caesari ja teiste klassikute teoseid lugedes palju kasulikku kõrva taha pannud.

1256. aasta 20. jaanuaril sünnib kuningriigile kauaoodatud pärija. Poisi nimeks saab Ahma, kuna ta kasvatab hambad teistest lastest varem ja ründab nendega raevukalt emarinda. Tulevikus hakkab ta samamoodi õgima kristlikke riike.

Nüüd, kui ta on enda meelest kõik mõeldavad kohustused Eestimaa ees täitnud, lööb Rauha valitsemisasjadele peaaegu täiesti käega. Ta teeb Satatieto tornist endale mõnusa joomis- ning hooramispesa, kus liigub kõige kahtlasemat sorti mürtsumehi ja langenud linnatüdrukuid. Harva näeb noor kuningas nüüd enam selget pärastlõunat. Heasoovijad ja lipitsejad ütlevad, et valitsejat vaevab melanhoolia. Aga mina tean inimesi juba piisavalt hästi, et öelda: Rauha naudib lodevat ja kõlvatut elu, ta on leidnud oma koha päikese all, kus ta ei kavatse enam midagi muuta. "Printsi saite, impeeriumi saite, mida te, kuradid, minust veel tahate!" karjub ta ühel nõukogu koosolekul, kuhu ta suure nurumise peale kohale meelitati.

Kui Kökötšu kaaskondlased mõrvavad ühe noore eesti üliku, kes väepealikuga nugade peal on, kehitab kuningas lihtsalt õlgu, sest mongoli väepealik on talle vajalikum kui õnnetu kaasmaalane.

Pagulusse läheb hoopis mõrvatud mehe lesk. Kogu lugu käib kuningakojale rängalt au pihta, aga Rauhale on see kui hane selga vesi.

Rauha äi Svjatoslav on rumal, aga kaval ja julm mees, kelle sõnal on valitseja juures mõju.

Varsti kuulutab kuningas oma äia kogu Soome suurvanemaks. Kohe pärast ametissesaamist asub too vasallide maid konfiskeerima, ajab vanad ja kuulsad suguvõsad Tavastist, Viiburist, Kexholmist ja Savolaxist maapakku ja jagab vanemakohad enda poegadele ja lähikondlastele. Asjade selline käik tuleb kuningale veidi ebameeldiva üllatusena - eriti Viiburi vanem Havu Akseli on meile alati ustav olnud -, aga siis kehitab ta taas õlgu ja leiab, et ju ongi niimoodi parem.

Üllataval kombel otsustab Rauha oma poja kasvatamisega ise tegeleda. Joodik ja hoorajääger ei ole väiksele poisile ehk kõige parem eeskuju, aga kuningannal on siiski hea meel, et mees lapsega tegeleb.

Aastane laps käekõrval, taarub Rauha ühel päeval Rävali turuväljakule ja nõuab röögatades tähelepanu. Kui platsile on langenud vaikus, luksatab kuningas ja vajub mõttesse. "Mina olen zitabea," teatab ta siis. "Ma olen zitt kuningas, aga seda ma teile, raisk, ütlen. Sellest poisist, tra, vat sellest väikesest tatist saab ükskord uus Makedoonia 'zander! Ma tean, mina olen lits mees ja joodik ja üldse. Aga on teil millestki puudus?" Ta näpistab üht kaupmeheprouat põsest. "Olete siin ennast kõik paksuks söönud ja lähete veel paksemaks. Sest seni, kuni kestab Kalevi veri, elab Eestimaa nagu Vanataadi selja taga. Venelased, rootslased, preislased, semgalid - minu poolest võivad need nugised ennast sohu uputada. Aga Eestimaale mina liiga teha ei luba. Saite aru või? Ja nüüd kaduge minema. Kus mu saapad on?" Kuningas teab, kuidas oma rahvaga rääkida ja usaldus tema vastu kasvab.

1258. aastal saabuvad kõikjal riigis kanda kinnitanud rahavahetajad viimaks ka Rävalisse.

Kuningas annab juutidele pealinnas elamiseks ja kauplemiseks omaette kvartali ja laseb neid kohelda nii nagu teisigi Rävali rahvaid. Seda loetakse Põhja-Euroopa panganduse tekkeks.

Prantsusmaa, ca 1270

XXIV - simman Rauha kojas (14. märts 1253)

Sõda Smolenskiga on jäänud peamiselt Rostovi vürsti õlgadele, kes on ära võtnud Vitebski ja Vjazma ning sihib nüüd võimalust vaenlase hästi kaitstud pealinna alla tungida. Mettal ja tema mongolist mehel sünnib esimene tütar. Rävalis aga peetakse hilistalvel võõruspidu, kuhu kutsutakse kõik vanemad. Need, kellel on meheleminekueas tütreid, hoolitsevad, et neiud kindlasti kaasa tuleksid. Paljud loodavad, et noor kuningas valib jumalate juhatusel ühe näitsikutest välja.

1. Taimi, Viiburi vanema Havu tütar, oma noorusele vaatamata väljapaistev isiksus ja isa nõuandja.

2. Evalda, semgalite vanema Kaupo tütar, kelle viiest vennast neli on praeguseks maavanemad. Häbelik, kuid terane ja väga nägus.

3. Sati Satakunta. Hall hiireke, kuid tema isa, Södermani hertsog on meie ürituse nimel palju kangelastegusid teinud. Vähemalt pole karta, et ta sulle venelase sünnitab.

4. Kuigi, venelastest rääkides: Malanja Rurikovitš, Savolaxi vanema tütar on niihästi kaunis kui kuratlikult andekas, kuigi tädi Tyyni tasemele tema kaupmeheoskused siiski niipea ei jõua. Rjuriku järeltulija, mõistagi. Ja kristlane.

5. Päivi Karjalast, naine, kes peaks suutma sünnitada vägevaid sõjamehi. Isa on venelane, aga tütar juba pigem karjalane. Kaunis, nagu enamik teisigi külalisi. Arvatavasti äärmuspaganate toetaja, kes ei pruugi Rauha elukommetega leppida. Aga noh, ohvrikivi on metsas olemas...

6. Premislava, eelmise õde. Iseloomult erakordselt meeldiv inimene, tõenäoliselt suurepärane lapsevanem. Tark samuti. Oleks tore, kui saaksin samasugust kirjeldust ka meie kavaleri puhul kasutada.

7. Läpsä, Saaremaa vanema vanatüdrukueale lähenev õde. Ilmselt läheks sellel jäätükil Rauhaga raskeks.

8. Weslikan, jatvingide vanema õde, kah üks hallivõitu preisi hiireke.

9. Gelennis, eelmise õde, kuid palju säravam figuur. Naine, kes suudab ka kõige ülbemal rüütlil paari lausega suu kinni panna.

10. Kohal on ka lõunamaiste paganajate esindajad, näiteks Esin, kes on pärit Musta mere lähistelt Chortitzast. Igati sümpaatne ja mitmekülgselt andekas tüdruk, kahju, et tema loori alla ei saa vaadata.

11. Karacik, kelle ainus eelis õega võrreldes on kaheaastane vanusevahe.

12. Bozcin Uzensist. Kui tema nime hääldamist oleks võimalik ära õppida, võiks temasugusest vagurast tallekesest saada Rauhale sobiv naine. Või siis deemonitest näritud melanhoolik, kes mõrvab end koos oma lastega, raske ennustada.

Anna oma eelistusest kommentaarides või foorumis teada.

XXIII - oht idast (1249-1253)

Prantsuse manuskript, 1286

Mongolite ajaarvestus on teistsugune kui eestlaste oma ning oma sünnipäevi pole nad harjunud meeles pidama. Nii oli mongolite vanal khaanil lisaks Tšilagunile veel neli nooremat poega. Nad kõik on meie arhiivides tinglikult märgitud ühevanuseks, sest nende täpne iga on teadmata. Üks neist on Kökötšu, sõjasulase õpipoiss ja orjatari poeg, kel pole lootust muule varandusele ja tiitlile kui see, mida talle võib võita tema mõõk. Lühidalt, Kökötšu on paha poiss ja printsess Mettale meeldivad pahad poisid.

Kuningas ei pööra õe vallutustele tähelepanu, sest ta töötab päevad läbi koos nõuandjatega Satatieto tornis, uurides idapoolsete piirialade kaarti. Unenäod hoiatavad teda Rostovi eest. Suurvürstiriigil on praegu hõlbus läbi sõbralike naaberriikide meie pihta hoope anda. Meie aga ei saa Rostovi alla tungida, sest Smolenski ja Novgorodi vürstid on teel risti ees. "See on asi, millega tuleb varem või hiljem tegeleda," resümeerib Rauha. "Mina olen kohe praegu valmis," ütleb Mikko. "Kõik on valmis."

Nõrgim lüli meid ähvardavas piiramisrõngas on Novgorodi suurvürst Mihajlo, keda Mikko läheb kimbutama tema enda titulaarlinnast värvatud malevaga. Bežetski vürst Jogaila peaks ründama oma pisikese väega Zaozerjet ja püüdma selle ära võtta, samal ajal kui Mikko oma hiigeljõuga lõuna pool Beloozero ja Uglitši all suurema osa tööd ära teeb. See ongi kogu sõjaplaan, jõudude vahekorda arvestades pole keerulisemat vaja.

Kui Bežetski leedukast vürst esimesena Zaozerje aladele tungib, kuulutab Novgorod meile ootuspäraselt sõja. Ent meie liitlasena asub relvile kuningas Erik, kes hakkab kohe sõjavägesid koguma ja sisemaa poole saatma.

Jogaila murrab läbi kiiruga kokkuklopsitud kaitse ja asub linnust piirama.

Päev-paar pärast piiramise algust saab Bežetski vanem pihta müürilt heidetud kiviga ja valmis ta ongi, esimene kõrgest soost langenu selles sõjas. Tema maa ja vasallivande pärib üks lapseohtu serblasest väikeülik nimega Njegos Vseslavitš.

Mikko annab Beloozero kandis Novgorodi suurvürstile hävitava lahingu, mis peaks tolle edasise vastupanu murdma.

Enne linnuse langemist ootab teda ebameeldiv üllatus. Novgorodlaste abimalevat, mis püüab piirajaid hilinenult kimbutada, juhatab Mikko enda vennapoeg, kes on mingil viisil venelaste juures peamiseks väejuhiks saanud. Kutsikal pole seekord siiski vähimatki võidulootust. Õnneks ei puutu sugulased lahinguväljal kokku, nii et mõlemad lahkuvad elusalt ja tervena.

Aprilli lõpuks on esimene vene kindlus langenud.

Kui kuningale isalikku eeskuju ja distsiplineerivat mõju andnud väepealik on Rävalist eemal, andub Rauha joomingutele ja lõbustustele, ignoreerides kasuema manitsusi. Ainult kehvavõitu tervis hoiab teda mõnevõrra tagasi.

Kohe Novgorodi piiri taga jälgib sõja kulgu Rostovi suurvürst Vladimir. Eakas, kuid võimekas ja võitlushimuline sõjamees muutub kannatamatuks ja tuleb viimaks naabrile appi. Suur sõda, mille eest jumalad Eestimaad hoiatasid, on käes, aga me oleme selleks valmis.

Lippude alla tõuseb enamik meie vasallidest, nii et kergem on loetleda mahajääjaid. Saaremaa, Dalarna, Kemi, Ojamaa ja Österbotteni ehk meretaguste alade malevad jäävad kodu kaitsma. Ülejäänud vanemad tormavad itta. Käimas on tõeline paganlik ristisõda, millest keegi ei taha kõrvale jääda.

Rauha jätab järelejäänud Novgorodi alade vallutamise rootslastele. Beloozero ning Uglitši provintsid saavad Suur-Soome kuningriigi osaks. Nüüd on meil lähtepunkt, kust rostovlasi kimbutada.

Beloozero ehk Valgjärve (tänapäeval Belozersk). Via link

Suurvürst Vladimir aga tungib suvel Uglitši alla. Linna kaitsvale Mikkole tõttavad appi esimesed soome abiväed ning suuresti tänu Oonega-äärsete saamide pealiku Mihka vaprusele jäävad meie mehed lahingus peale. 23-aastane saami vanem on Österbotteni vanema Valta sõber, õiglane mees ja kuninga ustav teener.

 
Oluline pole tegelikult lühike lahing ise, vaid see, et pärast lahingut hävitavad soomlased pagevatest vaenuvägedest umbes 5000 meest ehk enam kui kolmandiku kõigist Uglitši alla tunginud rostovlastest. Mikko viib Novgorodi linna väe korraks koju puhkama, soomlased aga taanduvad põhja poole. Rostovi väed on veel liiga suurearvulised, et meil oleks tahtmist vene vürsti isiklike maade vastu rünnakule asuda. Selle peale võtavad venelased ära nõrgalt kaitstud Uglitši ning ühendmalev koondab jõude, et neid sealt välja lüüa. Novembris 1250 on Uglitš ilma tõsisemate lahinguteta vabastatud ja Vladimiri väed taanduvad taas. Rootslased vallutavad samal ajal novgorodlastelt Zaozerje, laiendades meile sõbralikku ala põhja suunas.

Kökötšu annab endast parima, et kuningale meele järgi olla. Rauha aga kannab õe austaja peale salamisi aga kerget vimma. Kuigi ta on nõus laskma mongolil endale ratsutamist ja vibulaskmist õpetada - sest Kökötšust paremat vibumeest ei leidu kogu Põhjalas -, ei jäta ta kunagi rõhutamata seisuslikku vahet, mis teda khaani sohipojast eristab. Võimalus, et kuningas paneb tema unistuste täitumisele veto, teeb armunud džigitile muret, ent tegelikult on oma halvast käitumisest häiritud eelkõige Rauha ise. Mõistusega on ta veendunud, et kuningad seisavad sõprusest kõrgemal ning peavad lähtuma üksnes huvidest, ent noore valitseja südamele teeb see mõte haiget.

Ka järgmise aasta kevadel võitlevad soomlased Uglitši kaitsel. Neile on appi jõudnud uljas Virumaa vanem Kolli. Kurikuulsa Ensio poeg on vastupidiselt oma mässulisele isale Kalevite kojale ustav ning tõestab seda isikliku sangarlikkusega, minnes kuulu järgi koguni üksi kümne rüütli vastu.

Sangarid saavad paraku surma. Eriti kindlasti saavad surma lahingus vilumatud sangarid, kes võtavad võidelda kümne raskelt relvastatud rüütli vastu. Kolli on teine meie pealik, kelle elu see sõda nõudis.

Maikuus õnnestub vürsti meestel soomlased Uglitši alt välja tõrjuda ja linn teist korda ära võtta.

Kaotus ei tee kuningale vähimatki muret. Esiteks käivad lahingud üksnes vene aladel. Teiseks võitlevad rostovlased vaenulikul maal ja kaotavad väljasööstude ning varitsuste käigus veel üle 1100 mehe.

Kolmandaks saab piiramisel surma vürst Vladimir. See ei olegi ehk nii hea uudis kui tundub, sest tema poeg, seni iseseisva Sambia krahv Nikita on tegelikult võimekam valitseja. Aga Rävalis peetakse selle uudise puhul ikkagi maha kõva pidu. Kolmas ja väärikaim ülik on selle sõja käigus Marsile ohverdatud!

Ajad ja tuuled on muutunud ja veel hiljuti Tyyni kaitset nautinud pikanäpumehed võetakse Rävalas uuesti pihtide vahele, et linnatänavad kaupmeestele ohutumad oleksid. Kõige kurikuulsamad vargad ja petturid, kes on oma tööga rikastunud, tõmmatakse oksa. Teised lähevad pakku, nuudi alla ja seejärel pagulusse. Hiiumaa vajab asustamist, las kütivad Kassaris hülgeid.

1251. aasta novembris palub Kökötšu printsess Metta kätt ja kuna õde on nõus, on ka kuningas nõus. "Kui me lapsed olime, ütles mu õde, et tema meheks kõlbab ainult Eesti kõige raevukam sõdalane, kõvem mees kui Hopjori Mikko," lausub Rauha pulmamajas. Majatäis rahvast pahvatab naerma. "Kas sina oled see sõdalane?" Kökötšu ei löö pilku maha. "Olen!" ütleb ta kerge mongoli aktsendiga.

Suur on meie kõigi imestus, kui Mikko ise seejärel tõuseb ja teatab, et noor mongol kõlbab tema mantlipärijaks küll. "Loodan, et Rostovi sõda jääb minule küll viimaseks," ohkab ta. "Keegi peab peagi kantsi valvamise üle võtma." Noor bastard lõpetab pärast pulmi kiiresti oma õpingud ja ta lüüakse Vardjate rüütliks. Mongol ei valetanud, sõjaasjandust tunneb ta tõepoolest põhjalikumalt kui keegi teine kuninga meestest.

Martial skill 17

Enne uut aastat kuulutab Smolenski vürst Roman sõja Oneega vanemale Mihkale. Meil pole kavatsust vasalli omapäi jätta, aga me ei taha ka, et Smolenski vürsti väed segaksid meie põhivägesid, mis parasjagu Pereslavl-Zalesski piiramisega tegelevad. Lubame Mihkale, et sekkume hiljem, kui Rostov on põlvili surutud. Veebruaris Pereslavl-Zalesski langebki, nagu langeb ka vähetähtis Moskva linn. Mõlemat ootab rüüstamine.

Pärast neid võite kuulutab kuningas ka Smolenskile sõja ja saadab Kökötšu Oneega järve äärde vaenlasi tagasi lööma. Veidi enne nende kohalejõudmist langeb lõunas Mikko kätte Kolomna, mis liidetakse kuninga maadega. Iseseisva üksusena tublilt tegutsenud semgalid võtavad endale Rostovi linna.

 
Vaenlane on nüüd nõus igasuguse rahuga ning suur on uue vürsti Nikita rõõm, kui talle jäetakse tema tiitlid ja vasallid ning tagatakse seisusele vastav koht Suur-Soome kuningriigi koosseisus.

Rostovi oht on likvideeritud, hiiglaslik suurvürstiriik teenib nüüdsest Eesti huvisid.

Kui Smolensk varsti rahuga lepib ja kuni Tšernigov või keegi teine meile kallale ei tungi, võib Eesti end geopoliitilises mõttes suhteliselt rahulikuna tunda.

Pärast Rostovi sõja (1250-1252) lõppu kingib Rauha oma õele ja tema järeltulijatele kena Uglitši linna. Kuninga õemees jääb praegu aga valitseja teenistusse, kuniks teda vajatakse. Kevadel võidab ta Oneega linnuse all oma esimese lahingu. Verevalamine on mongoli khaani poja vääriline.

See on kuningas Rauha I 1253. aasta alguses. Peab ütlema, et ta meenutab välimuselt kõige enam oma emapoolseid onusid, Leedu vanemaid, kuigi midagi oleks nagu ka Kalevilt endalt.

Nina ja lõug on täpselt nagu Kalevil!