XV - Satatieto (1219-1222)

Eestlaste sõdimistahe väheneb ja kui katsed žmuudide maad ära võtta kiiresti vilja ei kanna, teatame augutis Novgorodi vürstile, et oleme valmis rahuks. Et leedulastele on appi tulnud ka semgalid ja venelaste väed on verest tühjaks jooksmas, on Ratmir varmalt nõus väga alandava rahuga. Saame lepituseks endale kogu Novgorodi linna ja ümbruse koos pisikese Starya Russa provintsiga lõunas. Sõda venelastega, mis röövis Tapani elu ja pani võib-olla aluse Eesti impeeriumile, kestis vaid napilt üle aasta. Seda hakatakse nimetama Kalevipoja sõjaks (1218-19).

Ütle venelaste kohta, mis tahad, aga linnu oskavad nad ehitada. Kiiresti arenev Räval jääb küll meie ainsaks pealinnaks, aga kui Satatieto suureks kasvab, võib tal tekkida soov aeg-ajalt Novgorodis suvepuhkust veeta. 

Via link

Jah, suveresidentsina ei oleks siinne loss sugugi paha mõte, eriti kui siia natuke juurdeehitusi teha. Eestimaa hertsogi tiitel peaks nüüdsest maailmas veidi suuremat aupaklikkust äratama.

Via http://liki.me/2013/05

Nüüd on paras aeg tasuda meie kõige ustavamatele sulastele nende töövaev ja näidata, et Kalevite sugu oskab tänulik olla. Valta Satakuntast on teeninud meile ohtralt kulda ja osales Saaremaa maleva eesotsas sõja viimases vaatuses, surmates mitmeid venelasi. Nüüd asub ta vanemana valitsema üht meie jõukaimat provintsi. Södermanland on Rootsis ja sealpool merd toimuvad asjad jumalaid praegu ei huvita.

Rävala Uoti, Ojamaa vallutaja, rootslaste hirm ja minu isiklik õpilane. Ja tema naine Metta, saarlaste Ihanti tütar, valmis andma nõu ka siis, kui seda ei paluta. Saagu nende poeg Toivo ja tema järeltulijad valitsema Saare- Hiiu- ja Muhumaad.

Muide, Metta vend Vesa, kelle Kalev omal ajal Saaremaalt minema ajas, on saanud läbi pärimisõiguse taas vanemaks ja valitseb nüüd Islandi lääneosa. Poisist sai ikkagi asja!

Tahaksime tasuda ka väepealik Aatosele, aga mees on üpris põdur ja võib arvata, et teda pole enam kauaks. Tema viimaseks tööks jääb mässulise Velikije Luki vürsti korralekutsumine. Paar nädalat hiljem heidab ka see veteran rahulikult hinge. Tema, kes alatasa oma kalli naha pärast värises, oli kõigist meie viimaste aastate väepealikest ainuke, kes kordagi haavata ei saanud. Ja just tema, mitte Uoti või Tapani, oli see, kes võttis enda kätte Novgorodi võtmed, kuigi ta oli sellele sõjakäigule vastu olnud. Oh, ajaloo iroonia!

Aga Irge, kes mürgitas Caupole antud veini, ei talu enam vee tilkumise heli ega ühegi vedeliku nägemist. Aeg-ajalt vallanduvad temas paanikahood ja ta usub, et Caupo pojad tahavad teda tappa.

Lõunast saabub häid uudiseid. Leedukad võtavad 1220. aasta alguses ära žmuudide maa ja sõlmivad häbistatud Novgorodi suurvürstiga rahu. Mõni kuu hiljem ajavad nad võimult ära ka meie vasalli Trans-Portages, kellest me eriti puudust ei tunne. Ometi mõjub leedukate selline ülbus natuke rahutukstegevalt. Maata jäänud suurvürst Ratmir aga konfiskeerib Uglitši vürstilt tema territooriumi ja valitseb oma 15 vasallist koosnevat riiki nüüd sealt.

Tapani saab teises ilmas veidi rahulikumalt hingata: tema vanem õde ei lähe türklasele mehele, vaid tuleb tagasi Rävalisse ja abiellub normaalse eesti tümikaga, kes on peaaegu kasutu kõikjal peale voodi.

Kahjuks on Tura näol tegemist järjekordse noore usufanaatikuga, kes on langenud ohvriks siinkandis levivatele uutele hullustustele. Ma ei oska isegi seda öelda, kumb omavahel võistlev suund on hullem, kas religioosne rangus või vabadus. Mõlemad toovad maale väga pentsikuid ideid. Ühed arvavad, et parim viis jumalate soosingut saavutada on rikkusest loobuda, teised on mõned tähed selgeks õppinud ja üritavad nüüd minuga kirjavahetusse astuda. Kahjuks on keskaja inimesed mõneski mõttes pimedusega löödud.

Et Satatietole selline nakkus külge ei hakkaks, hoian poisil silma peal ja ajan minema manatargad, kes tahavad hertsogi parimad jahialad hiiemaaks kuulutada. Hunt võtab ikka sealt, kus Hunt tahab, tema pärast pole muretseda nüüd küll vaja.

Ning ei, Ugala kohalikud ülikud ei saa põliselt kogukonna kasutuses olnud karjamaid endale võtta. Talupoegadest põlvneme me kõik ja mitte väga kauges minevikus. Kas kujutate ette, et me ei tea kindla peale isegi Kalevi isanime? Siin ei ole midagi häbeneda, iga mees on see, mis ta maailmaga teeb, mitte see, mitu sulge on tema mütsi küljes.

1221. aasta juunis puhkeb väiksemat sorti piirikonflikt Smolenskiga. Sõda võideldakse ära peamiselt liivlaste ja venelaste kätega, ainsate eestlastena on kohal "väepealikud": Tura mees Otso ja Uoti noorem vend Mielikko. Hopjori Mikko juhendamisel pööratakse kaotus võiduks ja surmatakse taandumislahingute käigus Smolenski peamalev, oma 6000 meest. Pool aastat hiljem maksab ülbe pisivürst Izjaslav Rurikovitš meile lepituseks 500 taalrit ja rahu on jälle majas.

Aasta hiljem püüab sama trikki korrata ka Vitebski suurvürst Stanislav Rurikovitš. Ka tema väed kannavad Vitebski all ränki kaotusi ja juba paar kuud hiljem sõlmivad vaenupooled taas valge rahu. Küllap kuuleme lõunapoolsetest vürstidest veel, kuigi ükski neist endast erilist ohtu ei kujuta.

Selline näeb Ida-Euroopa välja 1222. aasta lõpus. Mosaiigitükkidena laialipaisatud punane on Novgorod. Lilla tükk otse Starya Russast idas on Tver, mis kuulub Beloozero ja Jaroslavli (end. Vladimir-Suzdali) vürstiriiki. Tumeroheline on Smolensk, temast vasakul pool tumesinine Vitebsk ja sealt edasi juba leedulased. Tumepunased ingerlased Soome lahe idasopis on just alustanud võitlust sissetungivate rostovlaste ja smolensklaste vastu. Rostov on kollased triibud idas.

Huvitav on ka see, et augustis alustas Taani kuninga vastast mässu tema kõige võimsam vasall, Skåne peapiiskop, kellele kuulub Soomes kaks maakonda, Satakunta ja Viiburi. Kui just jumalad teist meelt ei ole, tahaks nõukogu järgmise sõjaga siiski veidi oodata, kuni mitu noort ülikupoissi mõõgaealiseks kasvab ja meie diplomaatiline ja rahaline olukord paraneb. Sõjakamad hääled, sealhulgas needsamad poisikesed ise, arvavad küll, et Skåne purustamine tuleks kohemaid ette võtta, et Soome kuninga tiitel Satatietole lähemale nihkuks.

Valge tükike Rootsit on iseseisev Ida-Götaland, mis taanlaste ikke alt vabaks lõi, aga on ka omakandimehe käe all sama raskesti valitsetav kui enne.

Ja see on meie maavanem ja hertsog, Satatieto I. Ta saab juba ümbritsevast päris hästi aru ja teab, et hakkab kunagi valitsema. Hiljuti tahtis tema ema rahvast uute ja kavalate maksudega pigistada, aga mina panin käe ette. Õpetasin hiljem salaja Satatietole, et maavanem peab olema oma alamate vastu helde.

Usun, et temast tuleb väärikas inimene - tagasihoidlik, lahke, aga läbinägelik. Kui ta taipab, et ma ajan jama, juhib ta sellele kohe ise tähelepanu, aga alati diskreetselt ja häbeliku muigega, jätmata kunagi tülinorija muljet.

Nüüd on aeg minna koos mõne teise targaga hiide ja uurida, mida jumalad ja vaimud Satatieto tuleviku kohta ütlevad.

XIV - Kalevipoja surm (1218-1219)

Uoti ja jumalate tahe jääb peale. Kartlikul Aatosel ei jää muud üle, kui tarbatlaste väesalga eesotsas sõtta sõita. Tarmukas marssal ise ei suuda ju haigevoodist tõusta ja neljasõrmeline Onni on surivoodil. Aatos kontrollib värisevil sõrmi üle relva ja rakmed, ei unusta ka tagavarahobust ja ihukaitsjarühma, aga muretuks ei saa teda kaugeltki nimetada. Tapani näos aga ei liigu ükski lihas, kui ta oma malevat üle vaatab. Rävali raskejalavägi -  500 raskete kettnuiadega relvastatud meest uut tüüpi plaatidega turvistes - on unustamatu vaatepilt. Kalevipoeg ise kannab tavalist soomussärki ja vahel ka kiivrit, mis enamiku ajast küll sadula küljes ripub.

Varasügisel 1218 tungib 6000-meheline Eesti ja Liivi ühismalev itta ja jaguneb kaheks.

Novgorodi suurvürstil on palju vaenlasi, kes on meeleldi nõus poolt vahetama. Nähes eestlaste arvulist ülekaalu, sõlmib esimesena rahu Velikije Luki vürst Danilo, pudikeelne ja rahumeelne tobu, kes eelistab Ratmiri julmale valitsusele paganate leebet iket. Järgmine on Pihkva, mille vürst Oleg on alles laps, kuid samuti oma eelmise isandaga vaenujalal. Tapani lööb venelasi Pihkva all ja tapab 40 kõrgestisündinud ratsameest, samal ajal vallutavad liivlased Staraja Russa. Sõda on meie maleva jaoks kui jalutuskäik, sest venelaste põhiväed võitlevad Leedu sissidega. Tapani sünnipäeva paiku kohtuvad meie malevad juba Novgorodi all.

Jaanuaris 1219 vallutavad novgorodlased Leedus endale žmuudide kindluse ja asendavad sealse garnisoni enda omaga, lastes nende vanemal vastavalt tavaõigusele eksiili minna. Samal ajal tõstab Atrak Rootsis hädakisa, sest taanlased on tema maale tunginud. Ütleme talle, et ta peaks viimase rootslaseni vastu ja tuleks siis tagasi Eestisse, las nokivad taanlased pealegi seda Götalandi roiskunud poolt. Sellisel taandumisel on varjatud eeliseid. Taanile kuulub nüüd praktiliselt väärtusetu maatükk, mida Rootsi peab enda omaks. Ehk õnnestub tülijumalal Erisel viikingid omavahel juukseidpidi sõtta kiskuda.

Siis saabub Novgorodi piirava maleva juurde käputäie idapoolsete laplastega keegi Simeon, kellel on pigem kehva võitleja kuulsus. Aga nüüd kirjutab pisiülik Sürjälä Simeon oma nime ajalukku.

Koos nelja jalaväelasega kasutab Simeon kavalust, maskeerudes eestlaste meesteks. Tapani istub hobuse seljas, selg mõrtsukate poole pööratud. Kokkupõrke tühisust arvestades pole tal isegi kiivrit peas. Venelase süütu välimusega pisike viskekirves lendab äkki läbi õhu ja purustab Kalevipoja (1198-1219) kolba. Nii lihtsalt see käibki. Simeon lahkub saginas terve nahaga. Eestimaa hertsog on surnud! Elagu lapsvanem Satatieto!

Kalevipoega ei armastatud nii nagu tema isa, aga jälg, mille ta oma noore elu jooksul Euroopasse kündis, jääb aastasadadeks näha.

Kristjan Raud, "Kalevipoja surm", 1935

Tegelikku valitsustööd peab mõnda aega ilma vanema abita tegema suurem nõukogu, kuhu kuuluvad leskhertsoginna, Aatos ja teised tähtsamad ülikud, sealhulgas hinge vaakuv Uoti ja tema naine Metta. Kõik teavad enda ülesandeid varasemast ajast, kardetud kaost riigis ei vallandu ja sõda jätkub endises korras. Et vältida nõunike seas ülemäärast rivaalitsemist, olen nähtavasti sunnitud ise nõukogu juhtima, kuni Satatieto suuremaks kasvab.

Pärast linna langemist ühineb meiega veel üks väiksem vene vürst, sama mõttetu mees nagu kaks eelmistki. Kalevipojale aga püstitatakse Novgorodi lossihoovi vägev hauakivi, üksildane nagu tema elu. Temanimeline saaga leiab koha Rävali uues raamatukogus, Kalevi kroonika kõrval. 

XIII - (1217-1218)

1. peatükk

 Kurb Kalevipoeg langetab valikuid

Kui Eesti vaprad mehed ja naised pead parandatud saavad, ronib väepealik Uoti kivi otsa ja peab maavanema palvel ühe kõne (mille ilus kumaanitar Ilkay talle eelnevalt pähe tuupis). Uoti räägib, et kuigi meie maa pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu, tähendab see paraku ka seda, et oht kummitab pidevalt piiride taga. Kõik teavad, et nii põhjast kui lõunast voolab meile pidevalt pagulasi juurde, sest kristlaste kindel nõu on paganarahvad minema pühkida. Meie piire pitsitavad läänest ja idast Rootsi ja Novgorod, nii et õhk kipub kinni jääma. Me peame kristlased peatama. Meil on mees, kes suudab seda teha, tema nimi on KALEVIPOEG TAPANI, EESTIMAA KALEV RAUDSÜDAME SULAMISENI!

Nüüd astub kivi otsa Tapani, kes köhatab ja ütleb, et ta tahtis öelda ainult ühte asja. Peagi asub Liivimaa malev Latgale poole teele, et ajalooline õiglus maksma panna. See tähendab, et Kiievi vürst on nüüdsest meie avalik vaenlane. Nagu oligi mõeldud, kattub kõne lõpp juubelduste möllu. Sõda!

Cilen õnnitleb poega ja ütleb, et ka Kalev oli omal ajal ristikoerte hirm. Väepealik Uoti muigab ja nendib, et emand, mis nüüd kristlastest, seekord minnakse ikka rohkem lätlasi peksma.

Kuigi lõunasse tungimine on strateegiliselt vägagi mõistlik, on kogu see latgalite küsimus minu jaoks väheke kummaline. Kui ma Tapanilt selle kohta pärisin, ühmatas ta midagi selle kohta, et latgalitel ja tõenäoliselt ka semgalitel on kuus varvast. Eeldatavasti solvab selline kujutelm siis tema ilumeelt, mis on mõistetav, sest kõik inimolendid püüdlevad harmoonia poole. Ent see väide ise ei vasta minu teada päriselt tõele: kuue varba ja/või sõrmega inimesi peaks Latgales elama sama palju kui ülejäänud Euroopa populatsioonis ehk umbes kaks inimest tuhandest, nagu õpetlaste vaatlused näitavad. See tähendab, et ka Hopjori Mikko 2500-mehelises malevas, mis kaitsmata jäetud Latgale üle võtab, võib hea õnne korral olla põhimõtteliselt isegi kuni viis kuuevarbalist meest. Või rohkem (see kehtib ka varvaste kohta). Kuid sellest kõigest kirjutan pikemalt mõnes eraldi dissertatsioonis.

Via momlogic.com

Mikko pakib Latgale vürstinna viisakalt tünni, et ma saaksin Kiievi vürsti naise Kalevipoja palge ette viia. Tapani seletab lüüasaanud valitsejannale alistumistingimusi, higistades, punastades ja kokutades nii, et kõrvalt vaadates on raske aru saada, kelle kapituleerumises parasjagu kokku lepitakse. Tingimused on tavapärased - kui Varvara tahab tagasi mehe juurde, viin ma ta koju ja Tapani saab tema maad Riia järve ääres endale; kui mitte, siis on ta teretulnud koos meiega Kiievi vastu sõdima, säilitades oma tiitli Eestimaa vasallina. Varvara nõustub teise võimalusega üllatavalt kergesti. Pisut hiljem, kui ta saab teada, et paganausk soosib teatud juhtudel inimeste ohverdamist, heidab ta ka risti kergekäeliselt kaelast. Nii pealispindselt on uus usk juurdunud isegi vürstide peredes!

    
Poliitiliselt on see leping kasulik eeskätt sellepärast, et ei kahjusta meie rahvusvahelist mainet - pole tõesti vaja, et piirkonna suurvõimud hakkaksid meis nägema agressiivset konkurenti, kuni me ei suuda seda rolli ka tegelikult välja mängida. Aga ma pean möönma, et Varvara on üks õudne eit ja pole ime, et Tapanil on temaga sõbrutsemise suhtes kahtlused. Sel ajal muutub hertsog üldse järjest kinnisemaks ja inimpelglikumaks.

Ülemeremaad ei taha kuidagi rahuneda. Kerjusmungad, žonglöörid ja muud kihutuskõnelejad, kes varemgi meie vastu mürki külvasid, on nüüd kogunenud relvastatud röövlisalkadesse ja rikuvad rängalt Ida-Götalandi rahu.

Käime Uotiga koha peal ja tõmbame isiklikult mõned röövlid oksa, aga see on vaid jäämäe veepealne osa.

Tapani noorte õlgade jaoks tundub Eestimaa kroon olevat natuke raske. Ka perekondlikus elus pole palju rõõmustavat. Pärast Kalevi surma ootavad kõik, et ta suudaks samasuguse sundimatusega isa aset täita. Oma emaga on tal alati olnud parimal juhul jahedalt viisakad suhted. Oma naisega saab ta läbi, ent vahel tundub seegi nagu teiselt planeedilt, täis saladusi, mida Tapani ainult pinnavirvenduse kaudu proovib mõistatada (ja enamasti valesti). Rääkimata sellest, et vanem õde räägib petšeneegi keelt paremini kui eesti keelt ja läheb tulevikus niikuinii türklasele mehele. Põhjuseid on palju ja need kuhjuvad vastiku ämblikuvõrguna Kalevipoja näole, kuni ta ei saa enam hingata.

Sekkun - liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi -, patsutan talle õlale ja ütlen, et ta ei pea kõike ainult enda peale ka võtma. Götaland on peamine tusaallikas? Las siis keegi teine kühveldab seda sitta, keegi, kes selle üle uhkust tunneb. Nimetagu Tapani mulle üks inimene, keda ta Rävalis usaldab ja selle panemegi Östergötlandi vanemaks. Väljavalituks osutub tema naisevend Atrak, kes on üks väheseid inimesi, kellega Tapani vabatahtlikult suhtleb. See, et selline väärtuslik inimene kaugele Rootsi vanemaks läheb, on muidugi täiendava tragöödia ja depressiooni allikas, aga sinna ei ole tõesti midagi teha.

Sõda Kiieviga on soiku vajunud, kuid augustis kuulutab meile sõja ka Kiievi vürsti Mihhaili liitlane, Polotski pisivürst Vitebskis. Juhtub ka midagi palju olulisemat: Rävala vanemate vere meesliin on jällegi ühe lüli võrra pikem, olgugi see lüli esialgu habras.

Suvel 1217 tungib leedu suurvanem Mindaugas ootamatult Novgorodi alistatud Väina ülemjooksu piirkonda ja võtab selle oktoobriks oma kontrolli alla. Kuna leedukatega on meie läbisaamine palju parem kui venelastega, tähendab see, et tee Vitebskisse on eesti malevatele vaba. Tapanigi raputab endalt korraks väsimuse ja istub hobuse selga, tarmukas Uoti paremal käel nõu andmas. Haigusepuhangu tõttu ongi hea vahepeal Rävalist kaugel olla.

Detsembris peab Tapani Vitebski all oma esimese päris lahingu ja lööb Polotski vürsti Volodari vägesid.

Kalevite kange poega
Puistas ligi poole päeva
Väsimata võimusega
Raudameeste ridasida..

Kuna ka liivlased tulevad omal algatusel appi, võetakse linnus ära nii ruttu, et see jääbki selle sõja ainsaks lahinguks. Vitebski linn ja maakond võetakse Volodarilt ära ja antakse valitseda ühele elukogenud ja valitsemises väga asjatundlikule soomlannale. Paraku vanematar lahkub peagi ja pärandab tiitli oma pojale. Poeg on praegu mõõgahaava tõttu põdurake ja võib samuti sussid püsti visata. Sellisel juhul saaks tema õiguste pärijaks õepoeg, kes on ühtlasi nelja sõrmega Onni poeg. Nii et võib juhtuda, et lihtsa Rävala sõjamehe suguvõsa saab veel Vitebskit valitsema.

Talvel pärast Tapani 19. sünnipäeva tuleb Saaremaa-Metta, Rävali kõige osavam salakuulaja tõsise jutuga vanema juurde. Selgub, et Özgulil on tõesti mõned saladused ja üks neist saladustest paistab puudutavat hiljuti sündinud Satatietot. Kui vanem vastaks veel paarile küsimusele... Kalevipoeg viskab ta välja ja keelab mitmeks kuuks enda silma alla tulemise. Kogu ülejäänud nõukogu on asjast muidugi teadlik ja paraku kinnitavad faktid Metta teooriat. Pärast seda kõike muutub hertsogi käitumine äraarvamatuks ja inimesed hakkavad teda pelgama. Järjest kõvemini levivad jutud, et ta pole see õiglane valitseja, kelleks teda loodeti kasvavat. 

Veebruaris maabub käputäis Kiievi vürsti mehi Väina jõe suudmes. Nende purustamine on tühine sündmus ja ei väärikski iseenesest märkimist. Kuid kahjuks unustab Uoti valvsuse ja marsib oma ülekaalus kindel olles liiga hooletult väesalga ees vastase laagri suunas, jättes tähelepanuta, et kolmandiku laagri kaitsest moodustavad vibukütid. Meie väärtuslikem väepealik saab noole kõhtu ja veetakse valukrampides minema.

     

Tapani käitub üha kummalisemalt ja teeb ühel hetkel lähenemiskatse oma naise õele, kellega ta tegelikult üldse läbi ei saa. See ei tõsta protesti, ei tule ka Tapanile vastu, vaid lahkub ülepea Rävalist ja hakkab Liivimaal Tapani ema kojaneitsiks. Kindlasti arutavad nad seal juhtunu üle isekeskis põhjalikult.

Nagu oligi arvata, puhkeb meie Rootsi aladel varsti mäss, mille taltsutamisega hätta jäänud Atrakki läheb abistama vähetuntud väepealik Aatos koos ustavate rootslastega. Lõpuks sõlmitakse ka Kiieviga relvarahu.

Pärast seda sõda võib öelda, et Kalevipoeg on kasvanud poisist meheks, kuigi seda, et just selliseks meheks, poleks paljud ehk oodanud.

Augustis läheb Kalevipoeg koos minu ja väepealik Aatosega külla Uotile, keda haavahaigus siiani voodis hoiab. Mehe vaim särab aga endiselt küünlana ja ta nõuab ahnelt viimaseid uudiseid piiride taga toimuvast ning sellest, mida sõjanõukogu plaanib. Ettevaatlik Aatos soovitab kasutada rahuaega vara kogumiseks ja diplomaatiliseks tegevuseks. Ta arvab, et lähema kümne aasta jooksul võiksime hõivata Kuramaa ja Zemgale, või vähemalt ühe nendest. Uoti tõuseb vihaselt istukile ja langeb valugrimassiga tagasi. "Mindaugas võitleb üksinda venelastega ja on neid ikkagi tublisti nõrgestanud. Mitte kunagi varem ei ole meil Novgorodi vägede vastu olnud arvulist ülekaalu koos üllatusmomendiga."

 
"Kui me aitaksime leedulastel vabastada Väina ülemjooksu (Lääne-Dvinaa - kratt) ja annaksime hoobi Novgorodi lääneprovintside pihta, jääks lõviosa venelaste vägedest teisele poole Väinat vaenlase tagalasse lõksu. See on võimalus, mida me oodanud oleme - rusikalöök itta, kõige parajamal hetkel, nii nagu tahavad Suur Sipelgas ja saatus."

 

Aatos vaidleb vastu, et selline suur operatsioon ei õnnestu kunagi päris nii, nagu alguses kavas oli ja meie riigikassa suurus ei lase meil praegu kogu jõudu mängu panna. Kui me ootaksime natuke, siis tulevikus... "Tulevikus on Leedu hävitatud, Novgorod ulatub Jatvingiani ja meie oleme igast küljest nurka värvitud!" käratab Uoti. Tapani kõhkleb. Kummal on õigus, Aatosel või Uotil? Kumba eelistavad jumalad - pikk rahu ja pussihoop semgalitele või suur sõda Novgorodiga siin ja praegu? Otsustame, et nii suur küsimus vajab hiies käimist.      

XII - Kalevipoja sünnipäev (1214-1216)

Rahulikku ülesehitustööd püüab segada üks hertsog Magnuse poegadest, seadusekuulutaja Eskil, kes on otsustanud Rootsi riigist lahku lüüa ja üksinda paganate-vastast ristisõda alustada.

Fanaatilise ristisõdija ohjeldamiseks saadame teele Hopjori Mikko 2250 liivlasega, nendega liituvad tee peal Ojamaa kaupmehed. Kaasa läheb ka Uoti, esialgu tavalise relvakandjana. Enne, kui nad Rootsi randa jõuavad, suudab Eskil Ida-Götalandis siiski tublisti sigatseda. Sellega, et tõeline ristisõda Jeruusalemma pärast on parasjagu järjekordselt läbi kukkumas ja tuulikud, mida nad siin põletavad, kuuluvad rootslastele ja kristlastele, ta oma pead ei vaeva.

Adriaen Lievensz van der Poel, "Põlev tuulik", 1662

Enne lahingu algust saadab Eskil meie maleva juhtidele mõnitustest ja kirjavigadest kubiseva teate. Ta pilab Tapanit, et too saatis enda eest võitlema ema armukese, jäädes ise koju ema põllepaeltest kinni hoidma. (Kõik, kaasa arvatud armukesejutt on minu teada räige laim, kuigi viimase osas päris pead ei julgeks anda.) Kirjutame vastuseks, et Kalevipoeg lükkab tema alistumispalve tagasi ning et kõik Eskili maad kuuluvad edaspidi Eestimaa hertsogile.

1215. aasta juulis võtab Tapani endale lõunamaalt kumaani sugu naise. Sõjapõgenikke elab nüüd ka Rävalis piisaval hulgal, et tõmmu näitsik end siin koduselt tunneks.

 
Pärast Ida-Götalandi vabastamist asub Uoti kohalike rootslaste sõjasalga etteotsa ja liigub koos liivlastega põhja suunas.

Varsti kuulub kogu Södermanland meile ja risti-Eskil võib kerida isa juurde, kuni tuleb tema kord maata hertsogiks saada.

Södermanland - Eesti hertsogiriigi pärl. 

Rootslaste vastuhakumeel meie allutatud aladel ei ole siiski päris vaibunud. Kuna riigikassa on raha täis ja valitseb rahu, anname kihutuskõnedele vastulöögi sellega, et kaotame ajutiselt kogu riigis igasugused koormised. Nendega, kes kõigest hoolimata relvad otsustavad võtta, kõneleb raud oma halastamatut keelt.

Kui Kalevipoeg saab 18-aastaseks (ja mina kaks korda sama vanaks), tähistatakse seda suure peoga, kuhu saabuvad ka kõik tema vasallid. Kaugemad vanemad toimetan kohale mina. Selleks kasutan tehnoloogiat, mis on põhimõtteliselt analoogne tünniga, aga näeb ilusam välja, on seespoolt vooderdatud ning selles on piilu- ja õhuaugud.

Õhtu lõpuks tõmbub Tapani koos lähimate nõuandjatega eraldi ruumi, et arutada riigis toimuva üle. Tema kõrval on hertsoginna (kalevatar?) Özgul, kelle paisuvast kõhust on näha, et pisitütrele on peagi lisa oodata.

Lähisugulastest on peol ka valitseja ema Cilen koos kolme tütrega. Neist noorim sündis veidi enne Kalevi surma ja kurjad keeled sosistavad, et see võis sama hästi olla ka Caupo poja Menikko laps. Mulle ei paku see küsimus enam vähimatki huvi. Vanem tütar Tura on meheleminekueas, küllap nopitakse selline plika ka kärmelt ära.

Rahaasjadega tegeleb praegu Satakunta Valta, kelle vennale kuulub muide pool Islandit. Jumalavallatu, aga väga nutikas mees. Valta ütleb, et isegi ilma maksudeta teenime hertsogi isikliku omandi (pruulikojad ja muu selline) pealt aastas 29,28 taalrit. Et meie rikkus on nii suur, käib kõigis neljas provintsis ka tubli ehitustegevus, nii Rävalis kui Dorpatis saab paari kuu jooksul valmis esmane teedevõrgustik.

Rootsi alad on endiselt rahutud, ent düsenteerialaine on üle läinud. Dorpati jõukus on pisut kahanenud, kuna põllumehed külvasid kevadel vale kanepi seemet. Rikkaks selle põllukultuuriga niikuinii ei saa, sest taime külmakindlaid sorte kasvatatakse nüüdisajal palju.

 

Peol viibib isegi üks kristlane, Nylandi vanem ja Rootsi kuninga vend Joar. Tema on ainus Tapani vasall, kes pole veel ristivett maha pesnud.

Bengt Magnusson tegi seda, kuna nii oli mugavam, kuna ta polnud eriti kunagi Neitsi Maarjasse uskunud ja kuna tõelise kratiga suhtlemine pani teda küsima, kelle poole siis õiguse vaekauss tegelikult langeb. Loomulikult valis ta tugevama poole. Ojamaa lapsvanem tegi seda sellepärast, et teda ametisse seadnud kristlastest kaupmehed käskisid tal seda teha.

Ka Ensio on peol (kus ta hoidub midagi söömast ning väldib inimtühjadesse paikadesse sattumist), aga tagakambrisse teda ei kutsuta.

Jatvingide vanem, kellega me hiljuti sümboolse liidulepingu sõlmisime, sõdib praegu Galitši vürstiga ja ei saa tulla. Ta annab teada, et kuigi sõda kulgeb tema jaoks soodsalt, on eestlaste abi alati oodatud.

Sõjanõukogu moodustab Uoti koos Õllesõjas esile kerkinud väepealikega. Nende arvutuste järgi suudaksime praegu võitluseks ette valmistada üle 13 000 mehe ja me pole isegi veel sõdadest korralikult toibunud. Varsti oleksime võimelised rinda pistma kasvõi norrakate või taanlastega.

Uoti on võtnud naiseks saarlanna Metta, Vetseke tütre, kellega tal on kolm last. Kui Uoti on Kalevipoja mõõk, siis umbusklik Metta on kilp, mis seisab hea, et ühegi vandenõulase pistoda Tapanit ei tabaks. Või et vajalik inimene hinge heidaks, kui asi nii kaugele peab minema. Mõlemad on ustavad sõdurid.

 
Metta sõnul on rahvas sisemiselt nii ühtne, et lepiks isegi reformidega, kui need talle piisavalt hästi ära seletada. Praegu kehtivad riigis tavaõiguse reeglid, aga see ei pea igavesti nii olema. Mis puudutab pärilusseadusi ja usukombeid, võiksime kasvõi kohe vabariigi või feodaalse monarhia välja kuulutada. Ja kui ma temast õigesti aru sain, saame vajadusel pärilusseadust muuta ka nii, et poja puudumisel pärib Tapani krooni tema väike tütar Maija.

Läbirääkimiste korraldamisega tegeleb Irge tütar ja Hannu kasulaps Ilkay, väga sümpaatne ja nutikas tütarlaps, kelle sünnikoht on kaugel idas. Selle järgi, kui hästi nende iseloomud klappisid, oleksin arvanud, et Tapani võtab hoopis selle tüdruku ära. Ju vist kaugem mari on magusam.

 
Ilkay laotab lauale Euroopa uuendatud kaardi. Hea uudis on, et lõunas on semgalid, leedulased ja jatvingid kena hulga maad paganatele tagasi vallutanud, leedulased võtsid ära koguni Polotski. Idas lõppes äsja Novgorodi vürsti Ratmiri võiduga Vladimir-Suzdali riigi kodusõda. Neist lõunasse jääb kirev valik vene vürstiriike.

Läänes on Rootsi kuningas Jon sõjalises liidus Norra vanaldase kuninga Sverrega. Taani ja Rootsi on endale Soomes uusi alasid allutanud, praegu soovib Taani kristlastele tagasi vallutada Fääri saari.

Väike täpp otse Liivimaast lõunas on Latgale, mida valitseb alates 1213. aasta kevadest Kiievi vürsti vasall. Kiiev ise saab praegu lõunas tublisti peksa Volõõnialt, mille vürst, noor Vladimir Rurikovitš on uskumatul kombel liidus semgalitega. Semgalid aga sõlmisid Kiieviga rahu, et sõdida Polotski suurvürstiga (kes elab Vitebskis. Erinevalt Vitebski suurvürstist, kes elab Minskis. Paistab, et selle Vene kuningriigiga läheb veel natuke aega).

Nagu eespool märgitud, sõdivad meie liitlased jatvingid Galitšiga (pruun piklik lärakas Ungarist idas).

Metta kannab igaks juhuks ette ka piirialade värsked luureandmed. 300 polotsklast rikub parasjagu Kuramaal rahu, aga sellise väega nad linnusele erilist ohtu ei kujuta. Jatvingidel paistab oma sõjas olevat isegi arvuline ülekaal, praegu nii 5500 meest 2200 vastu. Paistab, et Podlasie piiskop jääb varsti toolist ilma.

Praegu on täiesti kaitseta Latgale, kuigi Kiievi kahanenud sõjavägi peaks kuskil kaugemal lõuna pool veel redutama. Kaitsetu on ka semgalite maa, mis tähendab ilmselt, et malev läheb Vitebski peale.

Novgorodil on pärast sõda järel parimal juhul 13 000 meest, Rootsil 23 000, Norral 26 000 ja Taanil 31 500. Kui see tundub palju, siis Poolal, kes pole sugugi kaugel, on ligi 48 000 sõdalast. Saksamaa, kes on õnneks kaugemal, peaks suutma mobiliseerida kõvasti üle 150 000 mehe.

Sellised arvud ajavad jooma ja vaidlema. Vestlus kestab hilise õhtutunnini, kuni kõik tegelased vajuvad aegamööda ärevatesse unenägudesse. Mida peavad tooma järgmised aastad?